Väikelapse hammustamine on üks olukordadest, mis paneb vanema muretsema. See võib juhtuda lasteaias, mänguväljakul või kodus õe-vennaga mängides. Esimene mõte on sageli, kas ma teen midagi valesti? Tegelikult ei ole hammustamine enamasti märk halvast kasvatusest. See on tavaline arenguline käitumine, millel on üsna loogilised põhjused.
Hammustamine on suhtlus, mitte pahatahtlikkus
Väikelapsel ei ole veel piisavalt sõnu, et oma vajadusi väljendada. Kui emotsioonid on suured ja oskused väikesed, kasutab ta keha.
Hammustamine võib tähendada frustratsiooni, ülekoormust, viha või pettumust, soovi tähelepanu saada või katsetamist ja uudishimu. Laps ei mõtle hammustades, et teeb kellelegi teadlikult haiget. Ta reageerib hetke impulsile.
Sageli on põhjuseks arenguetapp
Hammustamine on kõige tavalisem vanuses umbes 1–3 aastat. Selles vanuses areneb alles nende keeleoskus, eneseregulatsioon on nõrk, impulsside pidurdamine on alles kujunemas ning laps avastab maailma ka suu kaudu. Hammustamine on väikelapseeas üsna tavaline ja enamasti mööduv.
Miks laps hammustab just teisi lapsi?
Teised lapsed tekitavad tugevaid tundeid: nad võtavad mänguasju, ei allu reeglitele ning võivad olla ettearvamatud. Väikelapsel puuduvad oskused konflikti lahendamiseks. Hammustus on kiire reaktsioon, mis annab kohe tulemuse – teine laps eemaldub või täiskasvanu reageerib. See ei tähenda, et laps tahaks haiget teha, vaid ta ei tea veel paremat viisi olukorra lahendamiseks.
Kuidas vanem peaks reageerima?
1. Peata käitumine rahulikult ja kohe
Ütle lühidalt ja kindlalt: “Ma ei lase hammustada. See teeb haiget.”. Pikk loeng ei mõju – väikelaps ei suuda seda hetkel vastu võtta.
2. Pööra tähelepanu kannatanule
Näita, et oluline on see, kellele haiget tehti. See õpetab empaatia aluseid paremini kui karjumine või häbistamine.
3. Aita lapsel sõnastada, mis juhtus
Näiteks: “Sa olid pahane, sest mänguasi võeti ära. Sa tahtsid seda endale.”. See aitab lapsel seostada tundeid sõnadega.
4. Õpeta alternatiive
Väikelaps ei lõpeta hammustamist ainult keelamisega. Ta vajab uut oskust.
Õpeta: “Ütle: minu kord, võime vahetada.”. Need oskused vajavad kordamist, mitte ühekordset õpetamist.
Millal on põhjust muretsemiseks?
Enamasti kaob hammustamine keele- ja eneseregulatsioonioskuste arenedes.
Tasub otsida lisatuge, kui hammustamine on väga sage ja tugev, laps ei reageeri üldse suunamisele, käitumine kestab ka pärast kolmandat eluaastat ning lisandub palju muid agressiivseid reaktsioone.
Sageli piisab nõustamisest, et mõista, mis lapse käitumise taga on.
