Heips, mõtlesin ,et jagan ka enda kogemust pisikese vanusevahega laste emmena.
Nimelt on mul neid junsusid kaks, poeg - kes sündis 2014 aasta 6.septembril oli planeeritud laps. Teadsime abikaasaga , et oleme valmis vanemateks saamisega ja üks pisike päiksekiir teeks meie elu veel õnnelikumaks. Tahtsime olla üks pisike pere. Rasedus kulges hästi ja terve selle aja üritasime end aina rohkem ja rohkem ette valmistada pisipoisu tulekuks. Sünnitus oli kiire ja kerge, ilma mingisuguste komplikatsioonideta, ei üht rebendit ja ka lapsega oli kõik suurepäraselt korras. Peale lapse sündi juhtus meil abikaasaga voodielu kiirelt tagasi tulema, olime aga kindlad , et teist last kindlasti koheselt ei taha - jäime algselt selle kõige tüüpilisema kaitsevahendi peale - ehk kondoom ja seda üpris korduvalt.
Kuna tean ,et peale sünnitust mentstruatsioon ei pruugi olla kohe selline ja nii nagu olema peaks, ei muretsenud sugugi selle üle, kui neid ei hakanud. Möödusid jõulud, aastavahetus - mille ajal sai ka korralikult napsutatud ja ikka ei midagi , siis tuli aeg , kui hakkasin vaikselt muret tundma. Võtsin siis ühendust arstiga, et lasta end üle vaadata - kordagi vahepealsel ajal ei osanud isegi mõelda selle peale , et võin uuesti lapseootel olla. Arstile suundudes võeti vereproovid ja uuriti nii seesmiselt kui väliselt.
Ultraheli tehes nägi arst aga midagi , mida näha ei oodanud - ühte pisikest millimallikat, kes mu sees kasvas. Selgus, et olin juba peaaegu ,et 3 kuud uuesti lapseootel. Üllatus oli suur, kuid vägagi meeldiv. Samas ka üpris hirmuäratav - me ju ei olnud selleks valmis ..
Ka teine rasedus läks hästi , sünnitus veel kiiremini kui esimene ja kõik jälle korras -nii minu kui ka pisikesega. Teiseks lapseks oli siis pisike piiga, kes nägi ilmavalgus 25.juulil - aasta 2015.
Poja oli õekese sündimise ajal 10,5 kuu vanune - mida on väga vähe. Ühtepidi oli see hea, ta oli nii tilluke, et ei osanud kuidagi armukadetseda. Haiglast koju saades võttis poisu pisineiu väga hästi vastu. Oli küll algselt väga uudishimulik ja ka käed hakkasid käima , kuid ajapikku see kõik kadus. Paar nädalat hiljem käis juba õekest musitamas ja kallistamas, vaikselt paitamas ja piilumas. Fantastiline tunne ja superarmas vaatepilt.
Kahe pisikese lapse kasvatamine pole aga nii lilleline.. Jonni , söötmist, magatamist, pesetamist , riietamist jne kõike topelt. Mitmeid kordi öösel ärkamisi ,kuna nii üks kui ka teine tahtis süüa.Tihedad tähelepanuvajadused, hellusehood jne.. Kodutööd vajasid samal ajal samuti tegemist, pesupesemised, kokkamised, koristamine jne .. Selle jaoks jagus aega vähe.. Selline täielikku magamata olekut ja segasummasuvilat oli üpris pikaks ajaks.. Seda eelkõige selle tõttu ,et abikaasa töö tõttu üsna harva kodus - enamus aeg komandeeringus. Kõigega pidin üksi hakkama saama.
Selleks ajaks, kui tütreke kuuseks sai , hakkas asi vaikselt paremuse poole liikuma.. Tasapisi hakkasid tekkima korralikud graafikud ja süsteemid. Poja enam öösiti ei ärkand - magas hommikuni , öiseid ärkamisi jäi sellega minu jaoks ainult üks - ehk neiu öine söök.
Ka päevasel ajal jäi pisut rohkem aega kodutöödeks, kuna poja oli järsku asjalikum , tegeles ja mängis rohkem omaette.. Ei rippunud koguaeg jala otsas ega jooksnud sabas .
Nüüdeks on tütreke kohe kohe 3kuune , poja 1 a. ja 1kuu noor ja hetkel on üsna lihtne isegi. Pojale igast huvitavaid ja arnedavaid vidinaid ostetud - millega ta enamus aeg nii usinasti mängib. Sellega jääb aega mul tegeleda kodutööde ja pisitütrega. Neiu juba ka niivõrd asjalik ja väga väikese jonniga. Üsna vedanud mul sellega, pole otseselt jonnakat lapsed, jonn tuleb ainult siis, kui tõesti kuskilt valus , muul ajal ainult pisike vigin .
Tuleb tõdeda , et vahest on sellegi poolest tunne, et tahaks kuhugi peitu pugeda, või lihtsalt ära haihtuda, et saaks natukenegi rohkem või paremini magada - et saaks tsipkenegi puhata või oma aega ( mida minu jaoks siiamaani kordagi veel olnud ei ole ) . Igatsen taga kasvõi 30 minuti pikkust jalutuskäiku üksi, või mõne raamatu lugemist. Mõnele teist võib tunduda see totter ja nõme , kuid ei saa sinna midagi teha, et vahest oma aega tahaks. Kuna ma ei saa seda ka siis,kui abikaasa komandeeringust kodus.
Kõige raskemaks läheb aga alles siis, kui neiu liikuma hakkab. Siis hakkavad need pättused ja totrused tulema - senikaua aga naudin oma superarmsate ja tublide pisipõnnide tublit käitumist ja olekut.
Teistele tublidele emmedel , kes samas seisus nagu mina - väike soovitus või vihje - kõige lihtsamaks teeb asja tõesti see, et on kindel graafik. Söögiajad teatud kellaaegadel, lõunauinakut , mänguajad ja muud, kõik kellaajaliselt, vähemalt esijalgu - see tõesti lihtsustab endi jaoks natukenegi seda kogu situatsiooni .
Niiviisi , loodan ,et sain kõik ülesse kirjutatud - kell juba üpris palju ja unise peaga võis miskit ununeda. :) Eks ma kriban juurde, kui meenub. Seniks aga suured kummardused teile emmed - ärge unustage , et te olete SUUREPÄRASED - ükskõik kas sul on 1, 2 või rohkem lapsi. Te kõik olete SUUREPÄRASED, et selle kõigega hakkama saate !
