Kui peres kasvab kaheaastane laps, kõlab sõna “ei” ilmselt kõige sagedamini. Keeldumine võib vanemat väsitada ja tekitada tunde, et laps testib piire. Tegelikult on see osa täiesti normaalsest arengust – laps õpib enda tahet tunnetama ja väljendama. On mitmeid viise, kuidas seda perioodi kergemaks muuta nii lapsele kui ka vanemale.
Miks 2-aastane kõigele “ei” ütleb?
1. Iseseisvuse avastamine
Umbes kahe aastaselt tekib lapsel arusaam, et ta on eraldi isik oma soovide ja vajadustega. “Ei” on tema viis näidata: “See on minu otsus!”
2. Keel areneb kiiremini kui oskus end selgitada
Kui laps ei suuda öelda: “Ma ei taha seda veel teha, sest ma olen väsinud,” jääbki kasutusele kõige lihtsam sõna – “ei”.
3. Emotsioonid on suured, oskused neid sõnastada aga pole piisavad
Kaheaastasel palju intensiivseid tundeid. Keeldumine võib olla tema viis öelda “Ma olen ülekoormatud”, mitte “Ma tahan sulle vastu töötada”.
4. Üleminekud on keerulised
Lapsed ei armasta järske muutusi. Kui mäng katkestatakse ootamatult, tuleb tihti automaatne “Ei!”.
Mida vanem saab teha?
1. Anna lapsele valikuid, aga mitte liiga palju
Valikud annavad kontrollitunde ja vähendavad vastuseisu.
“Kas soovid punast või sinist pluusi?”
“Kas peseme hambad enne või pärast muinasjuttu?”
Liiga palju valikuid võib lapses hoopis rohkem segadust tekitada.
2. Kasuta “jah-keskkonda”
Sõnasta palve nii, et laps saaks öelda rohkem “jah” kui “ei”.
Näiteks:
-
“Kas sa tuled minuga koos autosse?” kõlab paremini kui “Ära jookse minema!”.
-
“Kas teeme veel kaks liigutust ja siis paneme mängu ära?” töötab paremini kui lihtsalt “Pane mäng ära!”.
3. Anna aega reageerimiseks
Kaheaastane ei suuda end kohe ümber lülituda. Seega tasub last ettevalmistada järgmisteks tegevusteks.
“Viie minuti pärast läheme vannituppa.”
“Kui see laul lõpeb, paneme riidesse.”
4. Mõista lapse tundeid
Sageli aitab “ei”-st üle saada see, kui laps tunneb end mõistetuna.
“Sa ei taha veel kodust lahkuda. Ma saan aru, sul on mäng pooleli. Me peame siiski minema.”
See ei tähenda nõustumist, vaid empaatiat.
5. Paku alternatiiv, mitte vastasseisu
Vastandumine tekitab palju tujutsemist, alternatiiv aga lahenduse.
“Sa ei taha porgandit? Selge. Kas soovid kurki?”
6. Hoia rutiin stabiilsena
Selged rutiinid annavad lapsele turvatunde. Kui ta teab, mis tuleb pärast sööki või enne magamaminekut, tunneb ta vähem vajadust protestida.
7. Ära võta “ei”-d isiklikult
Lapse “ei” on arenguline faas, mitte suunatud sinu vastu. Kui vanem jääb rahulikuks, õpib laps paremini rahunema ja piire austama.
Millal muretseda?
Enamasti on “ei”-faas täiesti normaalne ja mööduv. Muretsemiseks on põhjust, kui laps keeldub järjepidevalt kõigest, on äärmiselt ärrituv või ei suuda üldse suhelda. Sellisel juhul tasub konsulteerida perearstiga.
