Terminit "kriis" seostavad vanemad millegi mittepositiivsega. Ja seetõttu üritatakse ka lapse arengus kriise vältida. See termin tekitab muret, ärevust ja hirmu. Hirm on ka muutumise ees, sest see, mida mille põhjust me ei tea, või mida need muutused teevad - see on hirm tundmatuse ees.
Ma tahan öelda, et need hetked ei ole lapse arengus mitte ainult vältimatud, vaid on isegi tema normaalseks arenguks vajalikud.
Kriisid lapse arengus - need on ülemineku perioodid.
Aga miks just kriis?
Sest lapse uued vajadused arenevad, aga resursse nende rahuldamiseks veel ei ole. Endised resurssid võivad vahel isegi neid vajadusi segada. Kriisi seostatakse negatiivse käitumise ja positiivsete muutustega, mis arendavad iseloomu. Kriisperioodil käitub laps emotsionaalselt ebastabiilsemalt, ta muutub tujukaks, nõudlikuks, kangekaelseks, vahel agressiivseks, ei ole vanematega koostöövalmis, on emotsionaalne ja kõik näib ere ja tugev.
Nendel hetkedel on ka vanematel keeruline mõista, mis siiani väga sõnakuuleliku ja toreda lapsega juhtus. Mida ta tahab? Kuidas ma peaksin käituma?
Kriis- see on iga lapse elus täiesti loogiline ja vajalik eluetapp. Kriis aitab lapse isiksust uuele tasandile viia. Ja see muutus mõjutab kõiki lapsi. Muidugi, igal lapsel on kriisi intensiivsus erinev. See sõltub paljudest teguritest: Lapse individuaalsed iseloomujooned. Lapse vaimne ja füüsiline tervis. Lapse temperament. Ja kõige olulisem - ükskõik kui hästi vanemad suudavad lastega toime tulla, neid etappe esineb igal juhul. Kui lapsel on vanemad, kes mõistavad tema vajadusi ja üritavad teda läbi selle raskema etapi aidata, on see vähem intensiivne ja läheb kergelt mööda.
Räägime nüüd kolmest põhilisest kriisist lapse elus!
Esimese eluaasta kriis
Esimesel eluaastal seisneb riis lapse mõistmises, et ta on eraldiseisev isik. Ta hakkab mõistma: "mina"-laps, "sina"-lapsevanem, "meie"- erinevad isiksused. Esimest korda elus seisab ta vastamisi täiskasvanute tahte ja ettekirjutustega. Lapsevanematele on oluline meeles pidada - uudishimulik tegevus, soov katsuda ja maitsta - see on tema eas loomulik vajadus. Kui Sa midagi keelad, ei saa laps sellest veel aru ja protestib selle vastu nutmise, jonni ja pettumusega. Tuleb meeles pidada, et Su laps mõistab juba paljut, aga ta ei tea veel, kuidas oma soove ja tundeid väljendada. Aita tal seda õppida. Vanemad peavad mõistma, et kui nad ei lase lapsel maailma uurida, ei arene ta nii hästi.
Kolmanda aasta kriis
Kokkuvõtvalt võib öelda, et laps hakkab mõistma sõna "mina" tähendust. Selles etapis esineb palju jonni, soovi ja nõudmist enda tahtmist maksma panna. Vanemad aga kuulevad "mina" suurt tagaajamist ja tajuvad seda kui sõnakuulmatust. Laps hakkab sotsiaalselt vanematest eralduma ja ehitab enda iseseisvust. Vanemad peavad kohtlema austusega kolmeaastase soovi olla iseseisev. On oluline oma lapse valikuid ja arvamusi arvestada ja hinnata käskude-keeldude süsteemis ka tema vaatepunkti. Kolmeaastase kriis on väga sarnane puderteediea kriisiga ja selle läbi tegemise aluseks on vanema-lapse suhe.
Seitsmenda aasta kriis
See toimub tavaliselt ajal, mil laps on koolieluga silmitsi pistmas. Ta ei ole enam "väike". Täiskasvanute jaoks on lapse maailmapilt laienenud ja tema soovid ja nõudmised on suuremad. Lapsevanemate nõudeid ja ootuseid lapsele on vahel raske põhjendada. Olemuselt on suurenenud depressioon, viha, raev, endasse tõmbumine. Peamised muutused selles eas on koolieluks küpseks saamine. Vanematel on oluline mõista, et selleks ei ole vajalik ainult kirjutamine ja lugemine. Psühholoog rõhutab ka vajadust psühholooiliselt valmis olla ja võime intellektuaalselt edasi areneda.
Põhilised nõuanded vanematele - Ole lapse suhtes tähelepanelik, armasta teda ja ole valmis teda toetama, kiitma ja ka edendama suhteid tema eakaaslastega.
Alika Sorokina, psühholoog
