Teise ja kolmanda eluaasta vahel õpib laps, et tal ja vanematel on erinev tahe ja ta ei pea täitma alati kõiki vanemate soove. Laps võib esialgu ohjeldamatu ja agressiivne olla. Ta peksab ja tõukab kõike oma teel. Ta ei hooli, mis või kes ette jäävad.
Teiste lastega suheldes näitab ta vastupanu, suurendab oma vaimset ja füüsilist sõltuvust. Tema isikupära ja isiklik tahe suurenevad. Tal on asjadest oma arvamus ja ta ei saa aru, miks see vanematele ei meeldi.
Laps peab kõigepealt õppima loobuma ja see nõuab meilt kõigilt suurt pingutust, eriti siis veel lapsel. Lapse frustratsioon võib olla põhjustatud ema otsustest. Mida noorem on laps, seda tugevamad ja vangutamatud lapse soovid on ja seda kannatamatum ta nende täitmisel on. Kõigi nende asjade õppimine on lapse jaoks aeglane ja "piinarikas" protsess.
Suhteprobleemid tekivad, kui vanemad osutavad lapse jonni ja vihapursete suhtes vastupanu ning rangust. Vanemad on vihased ja agressiivsed.
Vanemad käituvad autoritaarselt, karjuvad või isegi löövad last. Võib juhtuda, et nad pärsivad sellega lapse arengut ja tulevikus võib sellest lapsest saada arg ja vaikne inimene.
Vahel on lapse "võitlusvaim" nii tugev, et ta hakkab oma vanematega võitlema. Iga väike asi võib põhjustada suure draama.
Veelgi enam - laps mõistab, et tema käitumine mõjutab ema tugevalt.
Ema on nõutu, sest ta ei saa ju lapsega hakkama ja ei taha temaga ka koguaeg riielda. Kuigi ema võib vältida lapse keelamist ja temaga riidlemist, leiab laps ikka võimaluse, kuidas emale vastu hakata - vale mänguasi, valesti tükkideks lõigatud vorst, valesti koristatud mänguasjad - see kõik on põhjus põrandale viskumiseks.
Algselt ei taha lapsed jonnida ja tülitseda, nad tahavad lihtsalt oma piire katsetada. Kui ta saab aga aru, et tema vihastamine aitab ema üle kontrolli omada, see süveneb.
Lõpuks oskab ema juba lapse silmist välja lugeda, mida ta soovib ja on nõus talle seda andma, eriti võõraste läheduses. Ja laps naudib seda võimu.
Selles vanuses ütleb laps "ei" peamiselt iseseisvumise pärast.
Ja kui ema ärritub lapse käitumise peale ja võib-olla hakkab last ka teatud juhtudel tõrjuma, tunneb laps ennast halvemini ja nõiaring sulgub veelgi.
Nüüd ei taha laps enam oma käitumist muuta, sest ta tunneb, et ta võitis sellise käitumisega võimu ja kaotas ema armastuse ( ema on tema peale kuri).
Teise variandina kardab ema lapse armastust kaotada ja lubab lapsele absoluutselt kõike, mida ta tahab.
Vahel ei suuda vanemad lapse jonni ja nõudmiste suhtes endale kindlaks jääda. Talle lubatakse kõike ja üsna kiirelt käituvadki vanemad nii, nagu laps seda soovib. Alguses võib see tunduda hea lahendus - laps jääb ju rahulikuks. Kuid pikas plaanis ei ole see hea lähenemine.
Varsti võib konflike oodata ka väljaspool pereringi, sest laps ei tunnista mingeid piiranguid.
Ka lapse jonni ignoreerimine ei ole hea mõte, sest laps tahab näha vanemate reaktsiooni, et teada saada, mis on ja mis ei ole lubatud ja teiseks, ei pruugi ta ise maha rahuneda osata. Kui vanemad ignoreerivad lapse jonni täielikult, võib see lapse käitumisele halvasti mõjuda. Nende jonn ja viha võib süveneda, aga võib juhtuda ka, et laps muutub tagsihoidlikuks väikeseks ükskõikseks inimeseks.
Aga kuidas siis sellisel juhul käituda ja tegutseda?
Oletame, et Su laps tahab väga õue mängima minna. Vanemate öeldud fakt, et õues sajab vihma, ei kõiguta teda.
Vanematel on nüüd kaks võimalust - Sa võidki lapse riidesse panna ja õue minna, ning lasta tal seda ise kogeda. Vanemate rõõmuks tõenäoliselt laseb laps ennast riidesse panna ja tuleb õuest kiiresti tuppa tagasi, sest õues on tõesti ebameeldivalt niiske. Aga ta võib ka hea meelega õues edasi mängida. Ja mis siis?
Parim oleks ennast vastavalt riidesse panna, et laps saakski õues rahulikult mängida.
Aga nüüd teisel juhul, kui peres on ka väike beebi, keda ei ole sellise ilmaga hea õue viia ja me peame lapsel õue minemist tõesti keelama. Mis siis juhtub? Üsna tõenäoliselt viskub laps maha, jonnib ja kisab, loobib võib-olla ka asju. Tema soovi õues mängida ju ometigi eirati. Kõige hullem, mida me antud juhul teha saame, on lapse peale karjuma hakata ja teda karistada.
Teine ja veel halvem variant on saata ta oma tuppa ja öelda, et ta saab sealt välja ainult juhul, kui ta on maha rahunenud.
Oluliselt parem meetod on lasta lapsel vihastada ja jääda ise rahulikuks. Seejärel tuleks võttta laps sülle või minna tema juurde ja rahulikult toonil rääkida.
Kui lapsele see sobib, võib ta ka kohe sülle võtta ja lasta ema süles täiesti maha rahuneda. Peale seda tuleks lapsele rahulikult olukorda seletada ja öelda, et kuigi see raevuhoog ei olnud ilus, armastad Sa teda siiski väga.
Laps saab sellest väga hästi aru, isegi kui me ise arvame, et ta ei mõista veel seda. Laps mõistab tegelikult asju palju varem, kui me seda vanematena arvata oskame.
Last süles hoides ei tohiks tal lasta ennast kriimustada või lüüa.
Lapse vihapurske ajal sellisel viisil käitudes näitab see lapsele, et :
- Tema tundeid võetakse tõsiselt.
- Vaatamata tema käitumisele teda siiski armastatakse.
- Vanemate lähedal tema viha ja mured lahtuvad.
- Vanemad ei jäta teda kunagi üksi.
Kui lapse viha on vaibunud, saavad vanemad talle öelda, et selline käitumine ei ole väga kena ja samuti selgitada, miks selline otsus vajalik oli. Laps peab aja jooksul õppima vanemate otsuseid mõistma ja aksepteerima, ning samas ka tundma, et tema soove ja mõtteid eejuures arvestatakse.
Sellise reageerimise tagajärjel muutuvad lapse vihapursked üha harvemaks ja ta hakkab vanemlikke piire mõistma.
Aga lapsi ei tohiks ainult piirata. Lapsele kõike keelates Sa ainult võimendad tema vihapurskeid. Tuleks lasta ka võimalusel lapsel ise otsustada.
Ärge pange last olukorda, kus tal on võimalus kohe ei öelda. Sa võid öelda pigem: " Kas Sina tahad esimesena vanni minna, või läheb Su vend? " või " Ma vajan natukene praegu Sinu abi!"
Kui vanem peab siiski lapsele "ei" ütlema, on tähtis ka seletada talle selle põhjust.
Emmede Klubi
