Kuna paaride viljatuse põhjused on erinevad, siis kasutatakse viljatusravis mitmeid meetodeid. Enamlevinud lastetusravi võimalused on järgmised:
- Medikamentoosne ravi. Kasutatakse peamiselt munarakkude küpsemise ja vabanemise häirete korral.
- Inseminatsioon (IUI – Intrauterine Insemination) ehk töödeldud sperma ajastatud viimine naise emakasse. Kasutatakse peamiselt kergema mehepoolse viljatuse korral ning naise viljatuse korral, kui munajuhad on läbitavad. Inseminatsiooni kasutamisel viiakse seemnerakud spetsiaalse kateetri abil emakasse. Inseminatsiooni saab viljatusravis kasutada tervete (läbitavate) munajuhade korral. Loomuliku menstruaaltsükli baasil teostatakse inseminatsioon 24-36 tundi peale munaraku vabanemist munasarjast. Ovulatsiooni (munaraku vabanemine munasarjast) toimumise aja saab teha kindlaks koduste testide abiga. Inseminatsiooni on võimalik teostada ka hormoonravimitega esilekutsutud ovulatsiooni järgselt. IUI on näidustatud kergema mehepoolse viljatuse, ebaselge viljatuse ja naise viljatuse korral, kui munajuhad on läbitavad. Rasestumise tõenäosus sõltub viljatuse põhjusest ja naise vanusest. Rasestumise võimalus ühe IUI tsükli kohta on 41-aastaselt 5% ja 42-aastaselt alla 5%; alla 40-aastastel naistel on see umbes 10-15%.
- Munarakkude kehaväline viljastamine (IVF – In Vitro Fertilization). Kasutatakse peamiselt naise viljatuse korral. Kehaväline viljastamine (In Vitro Fertilization) on maailmas kõige sagedamini kasutatav lastetusravi meetod. IVF abil on maailmas sündinud viis miljonit last ning Eestis sünnib aastas rohkem kui 600 last, mis moodustab 4% kõikidest vastsündinutest.
IVF ravimeetodi rakendamiseks on vajalik mõned nädalad kestev hormoonravimitega esilekutsutud nn superovulatsioon, mille eesmärgiks on paljude munarakkude üheaegne valmimine. Seejärel eraldatakse munarakud munasarjast ultraheli kontrolli all läbiviidava protseduuri käigus – peenikese nõela abil läbi tupe ülaosa. Protseduuri valutustamiseks kasutatakse lühiajalist veenisisest narkoosi.
Viljastamiseks vajalikud seemnerakud loovutab partner samal päeval, kui toimub munarakkude eraldamine munasarjadest. Kui see peaks olema mingil põhjusel võimatu (raskused planeeritud eneserahuldamisega, töö tõttu eemalviibimine jne), on võimalik sperma eelnevalt hankida ja külmutada vajalikul ajal kasutamiseks. Munarakkude viljastamine toimub laboritingimustes. Viljastunud munarakud veedavad labori spetsiaalsetes inkubaatorites 2-3 päeva, mille jooksul nendest arenevad embrüod. Inkubaatori tingimusi jälgitakse hoolikalt, et oleks tagatud õige temperatuur, gaaside koostis ja õhuniiskus.
Emakasse siirdamiseks valitakse välja 1-3 embrüot. Siirdamise eelselt alustab naine embrüo emaka limaskestale kinnitumist toetavat hormoonravi, mis jätkub üheteistkümnenda rasedusnädalani. Siirdamisest üle jäänud embrüod külmutatakse, säilitatakse vedelas lämmastikus ning kasutatakse soovi korral hiljem. IVF on näidustatud naise viljatuse ning kergema mehepoolse viljatuse esinemisel. IVF tulemusena rasestub 30% alla 36-aastastest naistest, kuid protseduuri ebaõnnestumisel on võimalik ravi korrata.
- Seemneraku intratsütoplasmaatiline injektsioon (ICSI – Intracytoplasmic Sperm Injection). Kasutatakse peamiselt raskema mehepoolse viljatuse korral.
ICSI (Intracytoplasmic Sperm Injection) protseduur on kehavälise viljastamise IVF-protseduuri modifikatsioon, mida kasutatakse ennekõike raskema mehepoolse viljatuse korral. ICSI on olnud mehepoolse viljatuse ravis kasutusel ligikaudu 20 aastat ja põhjustas olulise läbimurde mehe viljatuse ravis.
ICSI kasutamise näidustuseks on seemnerakkude halb kvaliteet: seemnerakkude madal kontsentratsioon, liikuvus või väliskuju (morfoloogia). Samuti tuleb ICSI protseduuri kasutada, kui eelnevas IVF protseduuris jäi munarakkude viljastumine ebapiisavaks. Juhul, kui seemnevedelikus puuduvad seemnerakud, on neid siiski võimalik saada munandimanuse vedelikust või munandi koest – sellisel juhul on aga vajalik viia läbi väike operatsioon.
ICSI protseduuris valitakse mikroskoobi abil välja üks seemnerakk, mis süstitakse mikropipeti abil otse munarakku. Viljastunud munarakk areneb inkubaatoris 2-3 päeva ja seejärel valitakse emakasse siirdamiseks välja 1-3 embrüot. Ülejäänud embrüod külmutatakse, säilitatakse ning kasutatakse vajadusel hilisemas lastetuse ravis.
Maailmas ja Eestis kasutatakse pooltes IVF protseduurides ICSI munarakkude viljastamist. Rasedustulemused on IVF ja ICSI protseduuris sarnased ning rasestub ligikaudu 30% alla 36-aastastest naistest. Protseduuri ebaõnnestumisel on võimalik kasutada külmutatud embrüote siirdamist või läbida uus ICSI tsükkel.
- Külmutatud embrüote siirdamine (FET – Frozen Embryo Transfer). Kasutatakse lisavõimalusena IVF ja ICSI protseduuris. IVF ja ICSI tsüklis saadakse tavapäraselt kümmekond embrüot, mille hulgast valitakse siirdamiseks üks kuni kolm embrüot. Kõik hea kvaliteediga embrüod, mida ei siirata on aga võimalik külmutada ja säilitada vedela lämmastiku keskkonnas, kus väga madala temperatuuri juures on peatunud kõik bioloogilised protsessid, mistõttu on see ideaalne võimalus embrüote säilitamiseks.
Külmutatud embrüote siirdamine (FET – Frozen embryo transfer) on võimalus neile, kellel esimesest IVF siirdamisest rasedust ei tekkinud, ja ka neile, kellel plaanis mõne aasta möödudes perre muretseda teine või kolmas laps. FET protseduuri teostamine võimaldab lastetuse ravi kulutusi vähendada, kuna embrüote siirdamiseks ei ole vaja naisel läbida kalleid munasarjade hormonaalse stimulatsiooni ja munarakkude katseklaasis viljastamise protseduure.
FET protseduuri tulemusena rasestub kuni 20% naistest. Vastavalt Eesti seadustele võib embrüot säilitada seitsme aasta jooksul. Seaduses ettenähtud ajavahemiku jooksul siirdamata jäänud embrüod kuuluvad hävitamisele. Patsiendi nõusoleku korral saab siirdamata jäänud embrüod annetada viljatusravialase teadustöö arendamiseks.
- Doonorseemnerakkude kasutamine nii inseminatsiooni kui kehavälise viljastamise protseduuridel.Doonormunarakkude kasutamine nii IVF kui ka ICSI protseduuris.
Doonorrakkude kasutamise näidustus on sugurakkude puudumine last soovival paaril – kas mehel või naisel. Doonorseemnerakke soovivad kasutada ka naised, kellel seksuaalpartner puudub. Doonorrakke (seemnerakke või munarakke) vajab kuni 10% lastetutest paaridest ning abi vajavate paaride arv suureneb aasta-aastalt.
Lastetuse ravis kasutatakse doonorseemnerakke või -munarakke. Kasutatakse nii külmutatud seemnerakke kui ka värskeid (külmutamata) munarakke. Ilmselt on lähitulevikus võimalik kasutada lastetuse ravis ka külmutatud ja säilitatud munarakke, mis lihtsustab oluliselt doonormunarakkudega teostatavat IVF protseduuri. Sugurakkude loovutajatele on kehtestatud karmid nõuded, mille kohaselt peab doonor olema terve. Seemnerakudoonor peab olema 18-40-aastane ja munarakudoonori vanus peab jääma vahemikku 18-35 eluaastat.
Eestis on sugurakkude doonorlus anonüümne ehk sugurakku vajaval paaril ei ole õigust tuvastada rakke loovutanud isikut. Samas lubab seadus kasutada viljatusravi vajava naise sugulase munarakke. Sellisel juhul võib naise nõusolekul olla doonor ka vanem kui 35 eluaastat. Sugurakkude doonorlus on seotud paljude eetiliste ja psühholoogiliste dilemmadega nii doonori kui ka retsipiendi (doonorsugurakkude kasutaja) jaoks. Seetõttu on enne doonorsugurakkude kasutamist näidustatud nõustamine psühholoogi juures.
Allikas: lapsesoov.ee
