Lapseootus on imeline aeg, sest tundub lausa uskumatu, et meie sees kasvab ja areneb uus inimene! Milline ta on? Milline ema minust saab? Kuidas muutub meie elu? Kohtumine lapsega leiab aset õige pea, seni aga kanname uhkelt oma kõhukest ja püüame säilitada head vormi, sest ees seisab suur töö!
Kui oleme terved ja tugevad, kohaneb keha rasedusega lihtsamini ja suudab paremini suurele koormusele reageerida. Kuid igal naisel on lapseootele jäädes oma isiklik tervisevaru. Istuv eluviis, halb rüht, vigastused, seljaprobleemid – see kõik mõjutab raseduse ja sünnituse kulgu.
Seepärast peab lapseootel naise kehaline koormus olema mitmekülgne, et tähelepanu saaks kogu keha alates varbaotstest kuni pealaeni.
Rasedate jooga põhineb nn voolaval joogastiilil ehk flow-joogal, kus üleminek ühest asendist teise toimub pehmelt ja sujuvalt, jälgides hingamist.
Joogaharjutuste tegemine võib tunduda imelihtne, kuid soovitame neid siiski teha kogenud treeneri juures, kes on spetsialiseerunud just rasedate joogale. Kindlasti pidage nõu ka oma arstiga, sest mõnel juhul ei ole füüsiline koormus rasedale soovitatav.
Veel üks oluline liikumisviis on tantsimine. See on kõige lihtsam, meeldivam ja tõhusam viis sünnituseks valmistumiseks. Tantsimine paneb tööle vaagnalihased, parandab liikuvust ja toniseerib õrnalt kogu keha, andes südamele piisava koormuse. On teada, et naised on ajaloo vältel ikka lapsi ilmale kõndinud!
On hea, kui igal treeningul tehakse ka teraapilisi joogaharjutusi lülisamba ja kogu keha tugevdamiseks, sest see võimaldab lapseootust muretumalt nautida.
Jalalabadele mõeldud harjutused tugevdavad jalalihaseid, mis omakorda parandab veenide toonust ja aitab verel tagasi südame poole voolata. See on hea moodus veenilaiendite ja tursete ennetamiseks.
Pahkluude tugevdamine avaldab soodsat mõju tasakaalu arendamisele. See on rasedate jaoks väga oluline, sest raskuskese nihkub ettepoole ja keha püüab sellega kohaneda. Spetsiaalsete
harjutuste kaudu treenime tasakaalutunnet ja õpetame keha raskust õigesti jalalabadele jagama, et vähendada koormust põlvedele ja nimmepiirkonnale.
Kõige sagedamini kannatavad põlved jalalabade vale töö tõttu. Nn laisad jalalabad, nagu ka suurenenud kehakaal, panevad suure koormuse põlvedele. Seepärast püüdke võimalikult vähe trepist käia ja vältida lisakilode kogunemist.
Vaagna liikuvus on üks olulisemaid tegureid sünnituse sujuvaks kulgemiseks. Ainuüksi sellest muidugi ei piisa, et sünnitus oleks võimalikult loomulik, kuid pehme ja liikuv vaagen lihtsustab kindlasti sünnitusprotsessi. Vaagnaga ringikujulisi liigutusi tehes avame nii niudeluuharja kui ka istmikuluud. Vaagen muutub vabamaks, lihased elastsemaks ja pehmemaks. Sellised harjutused ergutavad vaagnapiirkonna vereringet ja aitavad sünnitusel tuhudega paremini toime tulla.
Õlad. Õlgade asend mõjutab otseselt rinnakorvi asendit ja vastupidi. Õlad kipuvad alati kerkima ülespoole ja ette, kõrvadele lähemale, see aga ajab selja kühmu. Just nagu tahaks „majakesse peituda“ või „end väikseks muuta“. Selline asend põhjustab kehas väga kiiresti negatiivseid muutusi, mis väljenduvad nii füüsilistes kui ka psühholoogilistes vaevustes: rinnakorv on kokku surutud, koormus südamele suurenenud ja kerkinud õlad annavad närvisüsteemile märku, et oleme stressis.
Kael. Kael on kehaosa, mida läbivad aju toitvad veresooned. Kaelapiirkonnaga seotud probleemid võivad otseselt mõjutada aju hapnikuvarustust. Pinges kael ja ülestõstetud õlad tekitavad kehas olulist ebamugavust, mida meie organism tõlgendab psühholoogilise stressina.
Suurt tähelepanu pööratakse hingamisele. Õpime hingama sügavalt ja teadlikult harjutuste sooritamise ajal, samuti saame teada, kuidas hingata sünnituse ja tuhude ajal.
Omandame järk-järgult oskuse oma keha kuulata ja tunnetada, õpime mõistma selle vajadusi ja suhtuma lugupidavalt keha piirangutesse.
Saame teada, kuidas avada, lõdvestada ja vabastada keha hingamise, tantsu ja häälitsemise kaudu. Õpime usaldama oma keha, beebit ja sünnituse kulgu.
Õpime lõdvestuma, vabanema ja sünnitusele kui unele või tantsule häälestuma.
Vaatame sünnitusele nii läbi ema kui ka beebi silmade. Meelestame end sünnitusele kui olulisele tööle (sest sünnitus eeldab pigem meele kui keha jõudu), samas näeme sünnitust kui kohtumist oma beebiga, pika ootamisaja lõppu – hetke, kui saame viimaks oma beebi tillukesed sõrmed suudlustega katta.
