Kui minult kui verivärskelt emmelt küsiti üks päev „kas sa oled rahul?“ tabas see mind kui piksenool. Sellist küsimust ei osanud justkui oodata. Et mis mõttes, kas ma olen rahul? Kui ma saaksin aega tagasi keerata, siis, jah, ma teeksin seda kõike uuesti. Sellest suhtes võin küll öelda, et olen rahul. Oma otsusega seda kõike läbi teha. Aga minu vastus küsijale oli – praegu on raske veel öelda. Selline puhtsüdamliku ülestunnistuse hetk oli kahe ühevanuse, aga väga erineva hetkeeluga inimese vahel. Küsija ka naeratas, et „aus vastus“ ja et muud vastust olekski raske uskuda olnud.
Mõistab ju iga inimene, et vastsündinuga elamine ja uue olukorraga harjumine võtab natuke enam aega kui üks päev. Ning üllatavalt kiiresti asendub vastsündinu üle hullult rõõmustamine meeletu väsimusega. Ja siis ongi nii, et sageli ei jaksagi muud moodi oma rõõmu Anne tuleku üle välja näidata, kui vaid Annele naeratades. Kõik selle vähese energia, mis mul veel sees on, hoian ma Annele. Nii on enamus päevadel praegu. Need üksikud päevad, mil meil on külalised või olen ise külas, suudan ikka elevile minna ja rohkem naeratada.
Kunagi, kui olin veel rase (tundub terve eluaeg tagasi juba), räägiti ikka, et esimesed kuud pärast sünnitust on rasked. Keegi ei täpsustanud, mil moel. Eks igal ühel on see erinev ka. Isegi kui laps on väga rahulik ja rahulolev, võib ikkagi raske olla (emotsionaalselt, füüsiliselt..). Kui täna see teema ämmaga jutuks tuli, oli minu esimene reaktsioon, et tegelikult ei ole ju üldse hull. Anne nutab küll ja tahab maru palju süüa, aga öösiti magab päris pikalt jutti ja laseb emmel end välja puhata. Ja kuigi talle auto-ja vankrisõit ei istu, meeldib talle kandelina, mis on minu meelest ka päris mugav variant. Samas, ilmselt oleneb minu vastus sellele küsimusele konkreetsest päevast või isegi kellaajast. Õhtuks olen reeglina ikka väsinud ja ööunne jäämine on Annel raskendatud (peab ikka unele korralikult kussutama).
Kõige raskem on minu jaoks ikkagi olnud leppimine olukorraga, kus nii mees kui naine on võrdselt lapsevanemad, aga naine on justkui lapse külge aheldatud ja mees on vaba tegema, mida hing ihkab. Ok, võib-olla päris NII vaba ta ka ei ole, sest eks mina esitan ka omad nõudmised ja eeldan ikka mingisugust abi. Õnneks minu mees on selles osas päris tubli olnud ja püüab igati minu eest asju teha, kussutamist enda peale võtta ja öine mähkmevahetus on peaaegu eranditult tema töö olnud. Sellegipoolest teeb mind aeg-ajalt suisa kurjaks, kui mõtlen, et mees saab iga päev tööle minna ja korrakski, hetkeks, lihtsalt viivuks, unustada igasugu beebindus. Minul sellist võimalust ei ole. Ja kui Anne nüüd kohe pudelist joomist ära ei õpi, siis ilmselt nii pea ei tule ka.
Ja siis on veel see üleüldine vajatud olemise teema. On tore olla vajatud, aga natuke hirmutav on see ka. See väike inimelu sõltub sinust ja ainult sinust. Kuna Anne on puhtalt rinnapiima laps meil, siis see tähendab, et mina olen tema toit. Lisaks sellele, see väike asi ka veel, et olen tema EMA. Meenutan aeg-ajalt hetki oma emaga, mil ta on pakkunud mulle asendamatut turvatunnet ja soojust, kuidas ma nii väga armastasin seda, kui ta mulle unelaulu laulis või kui sain (veel päris suure tüdrukunagi) tema sülle pugeda ja seal uinuda. Ja nii südant soojendav ja samaaegselt hirmutav on mõelda, et mina olen nüüd kellegi jaoks SEE inimene. Tunnen suurt kohusetunnet olla vähemalt samasugune ema nagu mulle oldi. (No pressure!)
Paratamatult on see tunne on vahel väga koormav. Õnneks päris selliseid hetki veel olnud ei ole, kus ma mõtleks, et ma ei saa hakkama. Olen kindel, et saan. Küll aga on vahel raske leppida piiratusega, mis tissimammaks olemine endaga kaasa toob. Praegu olen füüsiliselt oma lapse külge justkui naelutatud. Mu ema pihtis mulle üks päev, et tema jaoks ei olnud lapse esimene eluaasta just lemmikaeg, kuna lapsed on selles eas nõnda emast sõltuvad. Imetamisega ka tema väga kaua ei tegelenud ning kuigi probleemid olid füüsilised, tunnistab ema, et eks oma roll on selles mängida ka ema suhtumises/mõtlemises.
No jah, selle mõtlemisega on ka nii, et oleneb päevast või konkreetsest hetkest. Mul on täpselt nii, et mõni päev, kui Anne on eriliselt tissimaias ja istub mul muudkui süles või keeldub ilma minu läheduseta magamast, siis enamasti ma mõtlen, kui nunnu ta ikka on ja kui mõnus see tunne on jne jne. Ja siis teinekord mõtlen, appi, ta istub mul kogu aeg ainult tissi otsas! Aga ma tahan seda teha ja seda teha jne jne. Samamoodi on igapäevase eluga. Üks päev sujub kõik suurepäraselt, saan absoluutselt kõik majapidamistööd suurema vaevata Anne uneajal tehtud, meel on rõõmus ja värske. Teine päev jälle jagelen, et leida seda aega, miski ei suju, olen frustreeritud ja üritan iga hinna eest Annet unemaailmas hoida. Ja siis ma jälle vaatan tema sügavatesse sinistesse silmadesse, mis nii uurivalt mind vastu vaatavad ja kõik on jälle unustatud.
