Nagu pealkirigi viitab, siis nii see tõepoolest on - ka minu kõhubeebi hakkas ringi siblima. Ma tean, et tegelikult teeb ta seda juba ammu ja loote anatoomia uuringul viimati nägin seda ka. See ei olnudki nii ammu, aga siis ma veel ei tundnud midagi. Nägin küll, et vehib seal hullu moodi, aga noup, mida ei tunne, seda ei tunne…
Ja nüüd siis lõpuks! Tegelikult ma võin nüüd juba südame rahuga öelda, et päris esimest korda tundsin teda juba ilmselt 23. jaanuari õhtul. Üldse tundub, et tunnen teda ainult õhtul ja öösel. Sellistel hetkedel, kus ma laman juba voodis, vaatan telekat ja paitan kassi. Maru mõnus, igatahes.
Kunagi mu tädipoja naine, kes sünnitas nüüd üle aasta tagasi juba, rääkis, et ka tema poisiklutt muutus aktiivseks just siis, kui emmekene ise oli end rahulikult istuma või pikali sättinud. Tundub üsna loogiline, et päeval, kui ise ringi tõttan ja toimetan, siis loksutan prääniku mõnusasti unele ja kui ma ükskord maha potsatan ja enam ei rabele, tõstatab tema kisa „mis värk on, enam ei kiigutatagi või“. Noh, minu peas on ta juba üks vahva röövlitütar:)
Ma tegelikult ootasin seda aega juba ammuilma. Saaks juba ometi tunda teda! See mõte, et ma saan tema tegevusest aimu, on lihtsalt nii tore! Lisaks on tema põtkimises loomulikult suurepärane viis emmele kinnitada, et temaga on kõik kõige paremas korras ja ärgu ma pabistagu.
23. jaanuari õhtul, kui ma omast arust hakkasin tema liigutusi tundma, ma kohe päris lakke ei hüpanud. Pigem hakkasin hinge kinni ja käsi kõhu ümber hoidma, et jumala eest mitte ühtegi tema sõrme viibutust maha magada. Kui olin juba päris mitu kinnitavat lööki saanud makku, ütlesin vaikselt nii muuseas lapse isale, et „kuule, ma vist tunnen Annet“. Pärast vähest ootamist, käed kõhul, tundis ka tema!
Ma nüüd ei mäleta, kas järgmine hommik või millal see oli, kui ma pikemalt lebotasin ja voodist tõusta ei tahtnud, kui ma jälle hakkasin teda tundma. Teavitasin siis issikest ka, aga nüüd tema enam ei tundnud ja mühatas: „oled sa ikka kindel, et see Anne on, mida sa tunned?“. Nonii, mõtlesin mina, hakatakse juba minu aistingutest kahtlema siin. Tore küll. Ja käratasin „no ma ei tea. Keegi igatahes liigutab seal, on see Anne või mõni muu elukas“.
Nüüd on siis mul ja Annel esimene traditsioon üheskoos. Mina heidan õhtul voodisse, sean käed kõhule ja tema hakkab endast mulle märku andma. Vahel kujutan ette, kuidas ta räägib mulle oma unenägudest..
