Liisu raseduse blogi.Toidust esimese semestri ajal: aeg sõnu süüa.

Pean vist alustama sellest, et ma olen taimetoitlane. Ja viimased paar aastat lausa toor- ja puuviljatoitlane. See tähendab, et ma olen oma menüüs vältinud kõike töödeldut, mitte-orgaanilist, gluteeni, laktoosi, suhkrut ja rafineeritud toite. Veel tahan kohe alustuseks ära öelda, et ma usun, et toitumine on väga isiklik teema ja igaühe valik, minul oli vaja oma menüüd muuta tervisemurede tõttu ja õppides oma keha kuulama sain kõigist hädadest loomulikul teel lahti. Aga ma austan ka teiste inimeste toiduvalikuid. 

Niisiis olid kuni raseduse alguseni minu keha vitamiinivarud küllaldaselt laetud ja esimesed poolteist kuud uskusin, et toortoitumise tõttu ei tule mul tõenäoliselt ka iiveldust. Ma võisin kõike süüa, lõhnad ei häirinud, miski ei ajanud südant pahaks, kuna ma sõin ju alati väga kergeid toite. Kuni selle ühe hommikuni, mil hommikusöögi alustuseks tehtud roheline lehtkapsamahl täpselt sama teedpidi jälle välja tuli. Ja sellest päevast peale läks iiveldus aina hullemaks! Ma ei suutnud ühtäkki enam mitte midagi süüa ja nälg aina kasvas ja kasvas! Ma ei olnud mitte kunagi varem nii näljane olnud! Ja see oli nagu nõiaring: iga hommik algas sellega, et süda oli näljast paha, kuigi olin öösel enne magamaminekut söönud. Siis oli aega umbes pool tundi, et midagi süüa, mis parajasti vastu ei hakanud. Neid asju oli VÄGA vähe. Üheksandal nädalal suutsin ma ainult maisi süüa. Kümnendal ja üheteistkümnendal nädalal ainult singiga võisaia! SINGIGA! Ma ei olnud mitu aastat liha maitsnud ka mitte! Ja nüüd ei läinud mul peale selle mitte ükski asi alla! 

Hommikusöögiks singisai. Siis hoida pöialt, et süda pahaks ei lähe. Tunni aja pärast on jälle kõht tühi. Singisai. Mm, tahaks kana! Hoida pöialt. Siis ei tahtnud ma enam singisaia. Ega kana. Ega ka mitte ühtegi muud maailma toitu. Ma jõudsin isegi nii kaugele, et otsisin meeleheites internetist inimeste põhiliste toiduainete nimekirju, et ükshaaval kõik läbi mõelda ja vaadata, kas leian MÕNE söödava asja, mille järgi isu võiks olla! Samal ajal tiksus kellapomm. Iga mööduva minutiga jäi valik väiksemaks ja väiksemaks, sest iiveldus läks aina suuremaks. Ja jälle oksendasin kõik välja. Peale seda ootasin viis minutit, et olemine paremaks läheks ja siis pidin kähku midagi sööma, sest üle selle oodates hakkas kõik jälle otsast pihta. Näljatunne ja oksendamine. Uhh! Ja koju ei saanud midagi varuda, sest kunagi ei olnud ette teada, mis järgmiseks meeldida võib. Need vähesed isud, mis mul käisidki, möödusid niisama kiirelt ja muutusid kiiresti hoopis vastumeelseks.

Söögist sai esimest korda nagu mingi haiglane obsessioon, selline love-hate relationship, kus ma tundsin ühekorraga maailma kõige suuremat nälga ja samal ajal kõige suuremat vastumeelsust igasuguse toidu vastu. Kõige kummalisemal kombel tulid välja alati kõik tervislikud toidud ja sees püsisid suvalised asjad a la maasikamaitselised Mentose kommid, võisai, kalkunisink ja šokolaad. Mille tulemusena tuli muidugi lõputu kõhukinnisus. Ei olnud midagi parata, sõingi siis nädalate kaupa ainult neid asju, nii et silm ka ei pilkunud. Sooja söögi peale ei suutnud ma isegi mõelda. Ostsin puhtale foolhappele asenduseks natuke täiuslikumad emmevitamiinid ja otsustasin, et muretsemiseks ei ole põhjust, kuna enamus naisi teeb selle okseralli alguses läbi. Pealegi ei saa vitamiinivarud organismist nii kiiresti otsa, et mu beebil oleks võinud millestki puudust tulla. Nii et kuigi siin on rasedatel tavaks võtta iiveldusevastaseid tablette, loobusin sellest.

Joogipoolisest ei suutnud ma enam ka tavalist vett ega värsket mahla juua, vaid ühtäkki tekkis palav armastus jää ja laimiga mullivee vastu (ja see afäär kestab siiani!).

Nüüd olen peaaegu 14 nädalat rase ja alles praegu tunnen, et iiveldus hakkab vaikselt taanduma. Toiduvalik on juba suurem, ma suudan üle pika aja süüa teha ja sooje sööke süüa. Liha hakkab jälle vastu ja saia enam ei taha. Mulle tundub üldiselt, et viimased oksendamised on tulnud rohkem närvidest - kui olen halva unenäo peale liiga vara üles ärganud või kui päeval on mõni pingeline kohtumine ees seisnud. Või vahel ka siis, kui lihtsalt on midagi köhima ajanud. Nälg ei ole kuhugi kadunud ja ideaalis pean vähemalt kolm korda päevas sööma korraliku portsu sooja toitu, lisaks vahepalad. Mul ei ole kunagi elus toidu peale nii palju raha kulunud, ma ei olnud sellega absoluutselt arvestanud! Aga jumal tänatud, nüüd on kergem reguleerida ka toitaineid, mida ma kätte saan ja millest beebit kasvatan. Puuviljad püsivad jälle rõõmsalt sees ja ma tunnen ennast selles suhtes palju reipamana.

Ja veel üks positiivne külg: esimest korda elus mõistan ma, kuidas töötab ühe täismehe toidumehhanism. Sest ma söön lõpuks sama suuri portsjone nagu mu abikaasa ja vajan ka sama tihti midagi hamba alla, kui tema. Siiamaani olid meie toidurütmid alati nii erinevad olnud ja ma ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas keegi võib ometi kogu aeg nii näljane olla. Nii et mees rõõmustab, enam ei ole ta oma toidujahtides üksi.

Veel pean ma suurest elevusest ette rutates ära rääkima, et siinpool uuritakse lapse sugu palju varem, kui Eestis… ma isegi ei tea, miks. Minu arst palus mul ultrahelisse aeg panna kuni 14. nädalani. Ja sellel nädalal saime juba teada oma pisibeebi soo!:) Aga ultrahelidest räägin juba järgmine kord.