Need kaks elukat – ternespiim ja lapse luksumine kõhus – olid kuni hiljutise ajani müüdid, mille kohta olin lugenud, aga ise ei olnud kogenud. Nüüd siis, nüüd siis! Jee!
Juba ammuilma sain lugeda kuskilt kellegi raseduseblogist, et „nii äge tunne, kui laps kõhus luksub“ ja sinna juurde loomulikult ka kinnituse, et see on ülimalt normaalne ja tervitatav, sest luksumine pidavat tähendama seda, et laps harjutab imemist. Kuna minul seda pikka aega ikkagi ei esinenud või vähemasti ma ei tundnud seda, siis tekkis juba mure, et minu pisitütreke tsillib mu kõhus niisama ega suvatsegi imemist selgeks saada enne sündi. Iga asi omal ajal, õnneks.
Minu meelest oli see eelmine nädal, kui ma voodis lamasin ja kõhus väga mõnusat, rütmilist liikumist tajusin. Tänaseks päevaks olen sama tunnet juba mitmeid kordi tajunud. Üldse, on tema liigutused nüüd märksa tugevamini tajutavad ja see meeldib mulle väga. Kohati on päris naljakas, kui muidu nii rahulik kõhubeebi järsku ennast üritab välja sirutada vms ja oma pisike jäseme uskumatu jõuga vastu mu nahka surub, nii et mul tekib refleks käsi ette panna, igaks juhuks, mine tea, äkki tuleb läbi naha:)
Ternespiim on see teine asi, mis on reeglipärane külaline igal rasedal. Välja arvatud mina. Kuni eilseni. Käisin mina, tubli nagu ma olen, ujumas taaskord. Istusin saunas ja imetlesin oma rinda. Jah, aeg-ajalt tuleb ka seda teha. Tegelikult lihtsalt vaatasin, et kas on tõesti suuremad või siiski mitte eriti. Jäägu see siis saladuseks, aga muu hulgas näppisin ka oma nibu ja oi! Ilmusid väikesed tilgad! Pärast kontrollisin ka kuival maal ja nahal ning endiselt olid tilgad. Õhtul näitasin ka mehele, irw, ja endiselt olid tilgad. Jeei, mul on piima!
Ega ei olnud siiani selle peale tulnud, et end lüpsma hakata niisama proovi pärast. Eks ma kujutasin ikka ette, et kui tuleb midagi rindadesse ja tahab välja immitseda, siis ta teeb seda ise. Olin justkui lugenud ka, et ka ternespiim juba ka osadel pluuse määrib. No õnn on, et ma päris ei tilgu nagu katkine kraan:)
