Täna täitus Annel kaks kuud ilmas olekut. Nagu kombeks on, käisime ülevaatusel. Ja nagu ikka kipub olema, sai muidu rõõsast lapsest õnnetuse hunnik täpselt arstivisiidi ajaks.
Kõigest siis järgemööda. Punnilonni on Anne meil enam-vähem sünnist saati olnud. Diagnoos: beebiakne. See pidavat kahe-kolme jooksul kaduma. Need on eranditult näopunnid. Kehale aga tekkisid ka punnid. Diagnoos: higipunnid. Raviks soovitas arstitädi kreemi. Aga muret tegid punnid, mis kõhul, millele arstitädi tahtis hirmsasti diagnoosida kui allergiapunnid, aga kuna allikat ei tea, ei saa kindel olla. Jäime jälgimisele.
Nii ma siis sõin kõike, mis ette juhtus, mida ise tegin või Reigo küpsetas, mida keegi külakostiks tõi või mille järgi parasjagu isu tuli. Veel ju ei tea, kas üldse ja kui, siis mille vastu allergia on. Ja kae imet! Punnid taandusid, nahk säras ja Anne oli rõõmus puuksukott.
Siis vahepeal kimbutas meid soor. Teate küll neid valgeid täppe, mis suhu teinekord endalgi tekivad. Arst küsis telefonis: „Kui sageli te lutti pesete?“ Ma vastasin: „Ta ei saa lutti.“ Arst vastu: „Soor tuleb kokkupuutest bakteritega. Lutte peab pesema.“ Segaduses mina jälle vastu: „Eee, ta ei saa lutti.“ Arst: „No jah, tissi läbi keeta ei saa.“ MÖH? Aga soori vastu kirjutas arst siis geeli ja kadus seegi mingiks ajaks.
Nagu saatanast, tekkis eikuskilt äge mähkmeärritus. Ma ütlen „äge“ nagu see oleks meditsiiniline termin, mitte et ärritus mingil moel lahe oleks. Punane, kole, paha. Tundub, et Annel on kurgu all mereäärne kliima, sest vaatamata suurte kuumade ilmade taandumisele, suutis tal üks seitsmeteistkümnest lõuavoldist hauduma minna. Punnid tulid ka tagasi igale poole. Ja nii ma ahastasin paar päeva enne arsti, et minu käest kindlasti küsitakse, mida ma peale aktiivse ignoreerimise veel kodus lapsega teen... Soor, punnid siin-seal-igal pool, haudunud lõug ja mähkmeärritus.
Arstil Anne karjus ka ebaviisakalt terve aja. Talle ei meeldi lihtsalt niisama paljas olla. Kaalub plika 6100 grammi ja pikkust on 60 cm. Selles suhtes tubli, õnneks. Mis puudutab neid muid asju, olen ilmselgelt süüdi mina. Kirjeldasin arstitädidele oma menüüd, mille peale kostus ainult: „Hm, seda nagu ei tohiks, see ei sobi, see ka ei sobi.“ Aaaahh? Selgus, et kõik kunstlike maitse- ja värvainetega tooted on no-no, punased asjad on no-no, muna ka loomulikult, magus ammugi. Jõuamegi jälle selleni, et ainult tatar? Noh, minu küsimuse peale mõtles arst hetke ja vastas, et viigimarju ja rosinaid võib. Aga seda ka kergelt kahtlevalt. Mis-mis? Laps on allergiatest puhas, aga ema peab mitmekülgsest toitumisest suu puhtaks pühkima? Hkhm, see mähkmeärritus on ikka väga kerge võrreldes minu ärritusega…
Ja nüüd ma istun kodus, laps tudib, minu ühel küljel šokolaad, teisel küljel kohvitass (3in1 ehk suhkur vähese kohviga) ja süles Peeter Sauter (tema raamat, õigemini). Teiste asjadega on selge värk, et patustamine, aga huvitav, kas peaks Sauteri ka käest panema? See on ka päris hea, äkki tekitab ka punne?
NB! Pildil oleme veel kaheksapäevase Annekesega.
eveliiy
Irinaaa