Minu esimene sünnitus oli minu jaoks väga raske. Olgugi, et arstid-ämmaemandad ütlesid selle kohta normaalne ja esmasünnitaja kohta kiire. Minu jaoks oli see ikkagi pikk ja piinarikas protsess, mille lõppedes oli veendunud, et minu esimeseks ja viimaseks korraks see jääbki. Nüüd ma enam nii ei mõtle, seepärast ka seda oma esimeseks sünnituseks nimetan. Kunagi, olles kuulnud, et Eesti iibe positiivsena hoidmiseks peaks iga naine vähemalt kaks last sünnitama, otsustasin, et sünnitan neli ehk ühe teise naise eest ka, kes lapsi ei saa või ei soovi. Tahaks ju, et edaspidi ka eestlasi oleks. Loodetavasti saan oma sõnadele ikka truuks jääda ja need neli last siia ilma sünnitada.
Pärast sünnitust tundus, et kõik sujub nii hästi kui see antud olukorras võimalik saab olla. Anne oli oma rollis suurepärane. Imetamine oli lust (ja on siiani), ei mingit valu, verd ega pisaraid. Haiglas suurt kisa ei tulnud ja ega teda praegugi just rahutuks lapseks nimetada ei saa. Päevad mööduvad üldiselt rahulikult, vaikselt, mõne piuksu ja prääksuga.
Aga alles nüüd oskan ma päris realistlikult hinnata, kui hästi või halvasti asjad alguses olid. Sest praegu on ikka kordades parem. Esimene kuu oli ikkagi meeletult kurnav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Esimesed kaks nädalat ma ei söönud midagi peale banaanide. Hirm on lapsele gaase või allergiaid tekitada oli lihtsalt liiga suur ja minu ohverdus tundus väike. Mittesöömine muutis minu nii vaimu kui füüsise aga väga nõrgaks ja olin väga väsinud kogu aeg.
Lisaks hakkas Anne korralikke hääleharjutusi mingil hetkel tegema ja tegin kohe suure vea. Kogenematu emmena eeldasin, et iga kisa tähendab kas nälga või valu. Alles ühe kuu möödudes lugesin läbi raamatu „Nutt ja jonnihood“ ning sain natuke selgust selle kohta, miks väikesed inimolendid tegelikult nutavad. Rõhk on sõnal inimolend. Nagu iga inimene, tunnevad ka beebid emotsioone ja tahavad neid väljendada. Tundub võib-olla naljakas, aga ma ei osanud selle peale kohe tulla ja nii elasin Anne nutuhoogusid algul väga üle ning tõlgendasin neid valesti. Nüüd ma oskan juba päris hästi eristada valu-, söögi-, ja eneseväljendusnuttu.
Kõige raskem osa moodustubki kõigest sellest portsust kokku – leppimine asjaoluga, et kõik ei tulegi instinktiivselt kohe ideaalselt välja ja ma vajan abi. Üritasin tubli Eesti naise kombel ikka ise kõigega toime tulla, valades üksnes Reigo aeg-ajalt oma kogunenud frustratsiooniga üle. Kui keegi küsis, kas olen magamata või väsinud või kas mul on raske, raputasin alati naeratades pead ja kinnitasin, et kõik on kõige paremas korras. Kuigi tegelikult alles nüüd, kuis Annel täitus kuus nädalat siin ilmas olla, võin öelda, et olen õnnelik emme, kes tunneb end oma rollis kindlalt ja hästi.
