Mul on vist vedanud. Paljud n-ö müüdid, mille kohta ma raseduse kestel lugesin seoses eluga pärast lapse sündi, ei ole minu puhul absoluutselt paika pidanud.
Paljud neist puudutasid just lähisuhteid perekonnaliikmetega. Näiteks, kuulsin siit-sealt, et värsked emmed kipuvad oma ämmadega tülli minema. On üsna loogiline, et enamik naisi kuulab ikka rohkem oma enda ema või külastab teda sagedamini. Mitte et ämm kuidagi kehvem oleks, aga nii see kipub ju paraku olema, et otsid tuge pigem endale südames lähedamal seisvalt inimeselt. Või kui mitte tuge, siis ka seltskonda. Nii on ämm õnnetu, võib-olla ka kuri ja suhted lähevad omadega rappa.
Sellega on mul kenasti läinud. Nii mu ema kui ämm elavad mulle päris lähedal ning mu uksed on alati avatud olnud. Alguses tegin muidugi ka teadlikke jõupingutusi selle nimel, et mõlemad neist saaksid võrdsel määral osa meie elust. Kord kutsusin Reigo ema endale „appi“ (kuigi abi ma nii väga ei pruukinud vajada), kord jälle oma ema. Enamasti me siis vannitasime Annekest koos.
Oma vanavanemate juurde satun ma nüüd kahjuks palju harvem. Enne lapse sündi ja raseduse ajal eriti veel, külastasin neid igal võimalusel. Mulle väga meeldib nende ja teiste oma sugulaste (tädi, tädipojad ja nende naised jne) aega veeta. Anne paraku neid ei tunne veel ning kipub võõrastama, nagu eelmisest postitusest juba välja tuli. Nii et mingist seltskonna nautimisest praegu juttu ei ole. Imelikul kombel Anne minu õde jällegi ei võõrasta, mis sest, et ta elab Inglismaal ning oli vahepeal kolm nädalat ära nii, et Anne teda üldse ei näinud. Samal ajal, kui Anne vahel võõrastab isegi Reigot!
Teine müüt puudutas suhteid mehega. Ei ole mingi saladus, et Reigo ja mina oleme küllaltki värske paar. Seda enam pani mind kogu see raseduse ja sünnitamise teema kergelt muretsema. Kui ta hormoonihullu raseda minu oli välja kannatanud, põdesin, et mis saab pärast sünnitust. Eriti, kuna ta oli ju kogu sünnituse aja kohal ja vaatas ilma igasugu häbitundeta lapse siia ilma kulgemise teekonda. Aga nii nagu ei kõigutanud teda sünnitamise koledused, ei muutunud ka tema suhtumine minusse.
Mõned nädalad pärast sünnitust, kui korra mokaotsast poetasin, et mõned juunikad juba seksivad (kes olid pärast mind sünnitanud), hakkas üks kondoomi jutt pihta (on ju see ainuke vahend, mida ilma retseptita kohe poest saab). Kui ta sinnamaani oli oma käed ja kommentaarid endale hoidnud, siis nüüd sain ikka kuulda, kui ilus ja seksikas ma olen ja…. pole vist vaja päris detailidesse langeda.
Nüüdseks on mu keha täielikult ja veelgi enam taastunud ka ning tunnen end oma ihus suurepäraselt. Keha kumerused on võib-olla natuke muutunud, aga kõik on nii kuis peab. Ja isegi parem. Nädalapäevad tagasi tõmbasin endale jalga teksad, mida ma polnud reaalselt seitse aastat kandnud! Olid mul kapis seisnud ja oodanud neid saledamaid päevi. Kes oleks võinud arvata, et see aeg saabub vahetult pärast mu esimese lapse sündi?
Kolmas müüt puudutas sõpru. Käis läbi väide „Tahad teada, kes on su tõelised sõbrad? Saa lapsed“ vms. Sellega on tiba keerulised lood. Esiteks, oli mu suhe Reigoga juba üksi üsna uus asi mu sõprade jaoks, rääkimata siis vee abiellumisest või lapse saamisest. On natuke mõistetav ka, et igaüks ei suuda sellise muutustekeerisega sammu pidada.
Teiseks, paljud minu sõbrad elavad must nata kaugel. Noh, mitte just välismaal, aga nii umbes tunni kaugusel ja suvaliselt just mu juurest läbi ei astu. Samas, korraldada on midagi keeruline, sest kõik käivad tööl, õpivad, teevad trenni jne. Nende sõpradega suhtlen enamasti virtuaalselt.
Samal ajal on mul ootamatult tekkinud sõbrannad. Ses suhtes et, mul oli neid ennegi, aga nüüd on justkui mingi eriline klikk tekkinud. Nii on mul Katri, Kätlin ja Ly, kellega ma suhtlen vaat et iga päev. Noh jah, Ly on 10kuuse pärdiku emme, Katri ja Kätlin plaanivad lähitulevikus lapsi. Meid seovad lapsed. Samas, on ka Kerttu, kes on ka äärmiselt toetav ja avatud lapsest rääkimisele, küsib ja tunneb huvi, kuigi ta ise veel lapsi ilmselt nii pea ei taha. Ja neid on teisigi. Oma meessoost sõpradelt ma suurt aktiivsust ei eeldagi, sest lapseteema on neile ilmselt väga kauge (olen oma sõprusringkonnas esimene, kes lapse sai). Kui nad vaid teaks, kuidas ma tahaks vahel ükskõik millest, aga mitte lapsest rääkida. Aga ega nemadki päris kadunud ei ole. Lihtsalt kipuvad pigem sinna virtuaalse suhtlemise kategooriasse langema.
Kas ja kuidas teil suhted perekonnaliikmete, mehe ja sõpradega pärast lapse saamist muutus?
NB! Pildil on Anne mu õe süles unelemas
Irinaaa