Eile sai meie pisike ilmaime juba seitsmenädalaseks. Nädal vähem kui kaks kuud. Ja palun väga! Juba vaatangi teda pooleldi nukrate silmadega, mis igatsevad seda pisi-pisikest pampu, kellega me üht haiglavoodit jagasime. Siis ootas kõik-kõik maailm teda veel ees. Nüüd tundub, et ta on juba päris ära harjunud oma vanemate, oma voodi, isegi auto- ja vankrisõiduga hakkab sõbraks saama.
Märkasin juba paar nädalat tagasi äkki? (raske öelda nüüd, ajataju on selline imelik), et Anne näeb nüüd maailma teisiti. Paremini. Üks hetk avastas ta oma rusika ning nüüd ta siis aeg-ajalt unustab end oma kätt imetlema. Siis hakkas ta jälgima. Kui ta enne ikka asju nägi ja vaatas, siis mingi hetk märkasin, et ta jälitab silmadega mind mööda tuba.
Siis hakkas ta mu juukseid rebima. Õhtuti, kui ta oma laulukoori harjutusi teeb, on ta nüüd lisaks ka jõuharjutusi tegema hakanud ning sikutab oma tissimammat teinekord päris hoogsalt juustest. Mõnusamad haaramised on need, mida Anne teeb tissi andmise ajal. Lihtsalt vaikselt pigistab tissi või teise käega, mis jääb allapoole, mudib mu selga. Maailma parim massaaž. Sellised puudutused on ikka hoopis midagi muud. Hakkab nagu päris värk pihta. Varsti ta ütleb mulle juba oma esimese sõna!
Kahtlemata varsti, sest praegu toimub aktiivne lalisemine. Millegipärast meeldib talle eriti laliseda just siis, kui ma tema kõrval pikutan. Siis justkui räägib ta mulle, endal naeratus näol, mingisugust eriti salajast juttu, mille peale siis mina, olles justkui kaotanud isegi kõnevõime, kohe ei oska teisiti, kui vaid lalisen talle midagi vastu.
Naeratused on nüüd väga regulaarsed külalised ja neid jagatakse igale soovijale, kes vähegi viitsib natuke tähelepanu Annele suunata. Eriliseks lemmikuks on saanud muidugi ei keegi muu kui vanaema kingitud erkpunane lepatriinu. Teised mänguasjad suisa kahvatuvad selle triinu ilu kõrval ning oma mängukaare all lamades pühendatakse enamus silmavaatest just temale.
Irinaaa
eveliiy