Juhtus ime – me saime magada! Nii mina, Reigo kui Annu! Juhei, juhei, juhei! Rõõmustagem hetke enne kui selgitan, kuidas see kõik juhtus.
Juba mõnda aega oleme Reigoga pidanud plaani, et äkki ma lähen mõneks ööks oma ema juurde magama. Esiteks selleks, et ma saaksin ehk natukenegi magada ja puhata. Teiseks aga peaks siis Annu ju kuidagiviisi ilma tissitamata öösel hakkama saama. Ja ta ju saabki, see on kindel. Küsimus oli ainult et mis hinnaga. Kas ta kisendab terve öö või lepib vaikselt oma saatusega?
Igatahes lükkasime seda kogu aeg ikka edasi ja edasi, sest eks me mõlemad olime ürituse osas veidikene pessimistlikud. Mina ilmselt rohkem kui Reigo. Mul lihtsalt ei olnud usku, et Annu kergelt ja võitluseta tissisoovist loobub. Kõige suurem hirm oli, et Annu on sootuks terve öö üleval, ei saa und, vaevleb oma mures ja ajab oma öö-päeva rutiini lootusetult sassi. Ja nii ma natuke puiklesingi sellele „öö ilma emata“ projektile vastu.
Siis aga oli meil Annuga üle pika aja tõeline terror-öö. Öö algas nagu iga teinegi, uinus Annu ja uinusin mina. Tunnike pärast uinumist hakkas plika vigisema, võtsin sülle ja lohutasin, tema aga otsis rinda. Sai ka ja uinus jälle. Tunnike pärast hakkas uus vigin ja kõik kordus. Tõsi on, et ma olen kerge järele andma, sest minus ei ole õhtuks-ööks enam ühtki võitlusvaimulist rakukest. Ma tahan puhata! No ja, mis seal siis ikka, mõtlesin. On ennegi olnud, et iga tund on vaja kussutada.
Vahepeal aga helistas Reigo, et ta ei jõuagi koju, sest porgandrong oli omadega jälle kuskil Kohilas kinni ja kuigi mingitest asendusbussidest oli juttu, ei teadnud infoliini töötajad, millal või kust need väljuma peaks. Reigo ei viitsinud ka öösel kella 23 ajal Balti jaamas seda jumal-teab-millal saabuvat bussi oodata ja läks kontorisse magama. Suur vedu, et tal üldse on selline kontor, kus saab ööd veeta. Et on diivan ja soe ruum, kus pikutada. Ma ei tea, mida need ülejäänud vaesed inimesed küll tol õhtul tegid…
Pärast Reigoga vestlemist märkasin, et ega Annu ka ei maga. Vaikselt seletas seal omaette. No mis seal ikka. Ehk seletab end magama, mõtlesin. Proovisin ise ka magada. Ilma seletamiseta. Aga ei läinud õnneks. Tasapisi kogus Annu hoopis tuure üles, ajas end juba jalgadele ja hääl kiskus ka valjemaks. Jälle püüdsin lohutada, kussutada, tissitada jne. Sel korral ei aidanud seegi. Voodisse pannes hakkas piiga ikka väänlema, nagu ei leiaks head asendit ja lõpuks ajas end jälle jalgadele. Kui kell oli juba pool kaksteist, oli minul süda täis ja võtsin riiulilt piimaasendaja pudeli, valasin selle lutipudelisse ümber ja tõstsin Annu suule. Minu rindades ei olnud küll enam midagi. Algul küll vastumeelselt, aga siiski, Annu sõi ja umbes veerand ühe ajal lõpuks ka uinus. Minu süles. Õnneks sel korral voodisse tõstes ta jäi siiski magama. Õrn lootus oli, et kuna nüüd sai sellist trianglit tehtud, ehk ta magab kauem. Tühjagi. Ikka ärkas mõne tunni pärast ja siis jälle kuni lõpuks kell oli 6.30 ning uni ära magatud. See öö oli üle pika aja üks väsitavamaid minu jaoks ja ühtlasi tõukeks käivitada projekt „öö ilma emata.“
Õhtul jätsingi oma kahe armsaga jumalaga ja sõitsin ema juurde. Uinusin, kerge ärevus hinges, umbes poole üheksa paiku ja ärkasin esimest korda alles kell pool kaks. Tundsin end juba siis üsna puhanuna. Polnud ju teab mis ajast niii pikalt järjest magada saanud. Juba natuke raskelt ja ühel küljelt teisele viskudes, uinusin uuesti, et ärgata kell viis. Siis meenus mulle, et mul ei ole äratust ja panin äratuskella end äratama juba tunnikese pärast. Tundsin, et peaksin ikka juba seitsme ajal kodus olema.
Hommikused protseduurid siin kirjeldamata jättes, jõudsingi umbes seitsme ajal koju. Alles mõnusalt unised Reigo ja Annu tervitasid mind soojalt. Öö oli edukas. Üle ootuste. Annu uinus rahumeelselt ja kuigi esimesel poolel ööst kippus ärkama ja sahmerdama, ei hakanud ta nutma ja Reigo ei võtnud teda isegi voodist välja. Alles kella ühe ajal oli ta talle pudeli suu peale pannud, Annu sõi, uinus ja magas…. Hommikuni! Halleluuja! Ma ei mäletagi, millal Annu viimati niii pikalt järjest magas! Super!
Kavatseme veel mõned ööd projekti edasi teha, et Annule ikka teadvustada, et see ei olnud ühe öö teema, vaid et nii jääbki. Et nii magataksegi öösel. Eks näis, millised on järgnevad ööd ja mis edasi saab, aga natukene optimistlikum olen nüüd küll.
