Nii pea, kui ma oma rasedustest olin teada saanud, tabas mind kohe mõte, et kas ma pean nüüd mingisuguseid tablette ka sööma hakkama?
Ma ei ole kunagi eriti "vitamiiniusku" olnud ega neid eriliselt vajalikuks pidanud. Olen ikka pigem harjunud mõtlema, et õigete ainete saamiseks tuleb ka õigeid asju lihtsalt süüa. Siiamaani on see tõde ka enam-vähem töötanud.
Värskelt teada saanud, et olen rase, manas minu ette kohe pilt sellest, kuidas mu äsja sünnitanud õde meil oli ja köögikapil seisid vitamiinikarbid, mis kõik viitasid rasedusele. Ilmselt sellest asjast ongi jäänud minusse see arusaam, et üks aeg elus, mil sa kindlasti tablette vajad elamiseks, on rasedus.
Enne esimest ämmaemanda visiiti ma loomulikult iseseisvalt siiski midagi võtma ei hakanud. Pärast esimest visiiti hakkasin ÄE soovitusel iga päev üht pisikest tabletikes neelama - foolhape.
Pärast teist ÄE visiiti hakkasin närima ka C-vitamiini tablette. Samuti kord päevas. Neid soovitas arst, kuna on haigusteperiood ja see aitab mul end tugevana hoida. Siiani pole ma haigestun, aga ega ma ei ole kunagi eriline haigestuja olnud. Kui kord aastas külma saan, on juba palju. Need tabletid on kõige meeldivamad, sest neid saab närida ja nad maitsevad hapukalt, aga hästi.
Täiesti iseseisvalt otsustasin hakata võtma ka magneesiumitablette, kuna lugesin, et need aitavad väsimustunde vastu. Leidsin, et see ei ole päris normaalne, kui olen kümme tundi maganud, üles ärganud ja paari tunni pärast jälle meeletult unine olin.
Just nimelt - olin. Praegu tundub, et minu väsimus on taandunud. Aga jällegi, see ei pruugi olla nendest tablettidest. On ju mul ka juba 18+ nädalat ja võibki vaikselt kergem olla:) Nii vahelduseks.
Paar nädalat tagasi umbes hakkasid mind vaevama peavalud. Meeletud ja järelandmatud. Ja neid ma ei saanud taluda, sest kui pea valutas, olin ma täiesti kasutu elukas, kes tahtis vaid lamada üksi, vaikuses ja võimalikult kaua. Aga keegi peab ju minu töö ka ära tegema, eksamiteks õppima, toad koristama jne.
Kuna tean, et paratsetamool on lubatud, sõin seda. Kaks tükki korraga, vahel suisa kaks korda päevas. Abi oli, aga süümekad olid ka - kas selline tabletikogus mulle juba vastu mängima ei hakka? Natuke ikka ju oma keha mürgitamine ka, ei tea ju mina, mida kõike nendesse tablettidesse topitakse...
Mõni hommik sõin ju korraga neli jämedat tabletti - C-vitamiin, magneesium, kaks paratsetamooli. Foolhapet ma pärast 13. nädalat enam ei võtnud. Arst ütles, et ei ole vaja.
Kõige nõmedam osa nende tablettide söömise juures on nende neelamine. Minu okserefleks ei ole praegu see, mis ta oli kunagi ja selle piraka magneesiumi tableti söömine on eriti vastikult raske. Vahel öögin lausa poole neelamise pealt selle üles.
Mõtlen siin, kas neid tablette üldse vaja on? Äkki saaks ka ilma hakkama. Ja kui on, äkki on vaja mingisuguseid teistsuguseid veel süüa? Näiteks neid erilisi rasedatele mõeldud tablette, mille karpidel seisavad naeratavad suure maoga naised? Milliseid tablette teie sööte ja millal alustasite-lõpetasite? Järgmine arsti vastuvõtt on mul alles aasta alguses ja mõtlesin, et ehk keegi saab oma kogemusi jagada:)
