Vahepeal tahaks justkui miskit kirjutada, aga kui tekib reaalne aeg, mil seda teha võiks, siis enam ei taha. Aga hakkan siis kuskilt otsast ikkagi pihta.
Nii. Registreerisin end ja Annut Rapla beebikooli. Nad alustasid tegevust juba veebruaris ja kohe esimesse tundi ma ka meid registreerisin, aga siis jäime haigeks. Nüüd siis pidin juba eelmine nädal minema, aga ei viitsinud. Täna oli jälle plaan minna, aga hommikul otsustasin mitte minna, jällegi. Lihtsalt ei ole jaksu. Öö oli ka tiba raske ja hommikul oli sellevõrra ekstra väsinud olla.
Annu nimelt nüüd ärkab öösiti täiesti müstilistel põhjustel iga tunni-paari tagant, lõugab nagu oleks keegi teda peksnud, joob natuke vett ja heal juhul uinub jälle. Halval juhul otsustab ta kuskil 4-5 vahel, et oleks paras aeg üldse ärgata. No ja, nii me siis kordamööda Reigoga teda öösel lohutame. Tavaliselt alustan mina, siis tegeleb Reigo kuni tal mõõt täis saab ja siis jälle mina. Eile öösel olin ma aga pahur ega tahtnud üldse tegelda, sest ma ei saanud õhtul oma tavapärasel ajal ehk kell kaheksa (vanur!!!) magama ja seega tundsin end lihtsalt terve öö unisena. Hea võrdlus sellele eelneva ööga, mil Annu äratas meid nagu ikka, aga mina tundsin end lihtsalt väga puhanuna ja imestasin juba kell 23, et kell on niii vähe, võiks ju ärgata juba…
Päevasel ajal otsustas Annu nüüd vististi ühele unele üle minna, mis peaks mind rõõmustama, AGA üks aga siiski on sellega. Annu ei ole rõõmus ja energiline kõik see umbes 4-5 tundi, mis ta ärkvel järjest on, vaid viimane tund umbes hõõrub silmi, haigutab ja annab iga oma ihurakuga mulle märku, et on aeg magada, aga siis see väike pärdik ei jää magama. Ja jällegi, nii kuis pea puudutab madratsit, kukub röökima nagu oleks viimne päev kätte jõudnud. Nii et oh õudust, pean olema aktiivne ema ja oma lapse külge aheldatud kõik need ärkveloleku tunnid. Hehe. Üldiselt nii mu päevad mööduvadki. Istume maas ja Annu mängib, aeg-ajalt piilub mu poole, kas ma ikka olen haardeulatuses või mitte. Olen, olen, kus mul ikka minna on, eks ole.
Aga ei kurda. Kuniks ta seda surmaröökimist ei tee, on täitsa mõnus mängida. Annu on ka hakanud kõiki neid asju, mida teised juunibeebid juba ammuilma teevad. Näiteks nüüd ta ajab end minu najal püsti. Eelmine nädalavahetus õppis alles end põlvedele ajama, toetudes diivaniäärele. Erriiti kiiresti nüüd hakanud uusi asju õppima.
Eelmise nädalavahetuse arenguetapid olid muidugi niivõrd kiired, et me neid Reigoga kohe ei registreerinudki. Mina lakkisin oma küüsi, Reigo nokitses midagi arvutis ja Annu mängis. Olime mõlemad Annu haardeulatuses. No ja siis üks hetk vaatan Annut ja Annu seisab põlvedel, mõlemad käed diivanil.
Mina: “Kas sina panid Annu nii?”
Reigo: “Ei.”
Mina: “Ta ei ole varem ise seda teinud ju!” Hakkasin paanitsema, et magame oma lapse tähtsad arenguetapid kõik maha, ise siin samas, aga pilku ei tõsta.
Elu läks edasi. Annu tuli mingi hetk minu juurde. Siis jäin mõttesse. Kuulsin väikeste kätukeste padinat, mitte hõõrumist nagu roomamise puhul.
Mina: “Kas Annu käputas siia?”
Reigo: “Vist küll.”
Mina: “Ta ei ole ju varem seda teinud!!!” Ja paanika kordus.
Oeh, oleme nii kuldsed lapsevanemad lihtsalt, et… Ok, pärast seda siis meelitasime Annut veel mitmeid kordi neid samu asju tegema, et kindel olla ja oma silmaga näha. Võin kinnitada, plika käputab ja sikutab end üles, enamasti nüüd küll minu najal.
Hakkab vaikselt suureks tüdrukuks saama. Lisaks ühele unele üle minemisele, võõrutab Annuke end ise vist rinnast. Nimelt märkasin juba mõni aeg tagasi, et kui ma ise ei paku, siis Annu enam oma tavapärasel kombel tissi ei nõua. Ah, et kuidas ta seda teeb? Noh, ema teab, eks, on selline eriline niuksumine. Nutuks nimetada justkui ei saa. Igatahes, ei niuksunud enam mingi hetk ja siis mõned korrad on olnud ka nii, et kui pakun, siis ei tahagi. Öösel juba niikuinii ei ole tal seda vaja. Kui anname, siis puhtast laiskusest, rinnale pannes ta rahuneb momentaanselt.
Kui 9. elukuu ülevaatusel käisime, siis mainisin seda ka arstile ja pärisin, et mida teha, kui üks hetk Annu enam üldse piima ei taha. Kas ja kui palju peaks asendajat siis pakkuma. No tõesti ei teadnud. Internet ei ole usaldusväärne allikas. Meie armas lastearst arvas, et kuni ta veel natukenegi rinda võtab, ei ole vaja lisa anda, sest ilmselt kõht tal tühjaks ei jää. D-vitamiini saab ta niikuinii iga päev tilkadena ja varsti tuleb päike ka piiluma, seega arst arvas, et pole vaja nii metsikult seda piima talle sisse sööta. Ma olen selle vastusega rahul.
