Kuigi ma muidu siiani Facebooki kasutaja ei olnud, otsustasin siiski mingi hetk mõned kuud tagasi juunibeebide grupiga seal liituda. Kuigi Perekooli foorumis on tore teemades surfata, ei tundu sealsed vastused alati kõige adekvaatsemad. Aeg on näidanud, et juunibeebide grupis on palju väga asjalikke emmesid, kellele vajadusele muret kurta ja kellega rõõme jagada.
Nüüd oleme jõudnud oma beebindusega aga sinnamaale, et lõpp juba paistab ja nii mõnigi ootav emme ei jaksa enam oodata. Ikka ja jälle tuleb postitus, kus keegi ennustab ikka mais sünnitamist või suisa loodab seda. Eks igal ühel on isemoodi rasedused ja ehk mõnel olekski kasulikum varem sünnitada…
Aga siis olen seal mina. Ja ausalt, mina ei taha veel sünnitada. Mitte et ma oma pisikest plikakest ei ootaks, vägagi ootan! Aga ma ei usu, et mu elu kuidagimoodi sellest kergemaks muutuks. See kõlab kõik väga halvasti ja nüüd neid sõnu kirjutades ma tunnen end nagu rongaema, aga nii on. Ma täiesti naudin praegust olukorda, oma kõhtu, rahulikku beebikest seal sees. Teadmist, et ta on olemas ja tulemas.. Seda ootust. Praegu on mu elu täis ootusi – milline ta on? Kelle nägu ta siis ikkagi läheb? On ta rahulik laps? Jne jne.
Täiesti ootamatult kiiresti on aeg läinud. Kui algul varitsesid igapäeva elu hirmud, et kas ja kuidas rasedus ikkagi kulgeb, siis nüüd on kõik korras ja kindel. Nüüd on see aeg, mis ma tahaks, et veniks. Ma tahaksin veel natuke olla esimest korda rase, kanda oma esimest kullatükikest, võtta vastu naeratusi ja õnnitlusi, olla õhetav tulevane ema…
Nädalaid on mul juba 37+5
Greetel EmmedeKlubi.ee