Äratus meie uues, õnneks ajutises kodus oli kell 6.30. Sama veekeedukannu õde tuli ja võttis Annult proove. Nagu uus inimene oli meie ees. Malbe hääle ja lahkete silmadega. Tal hakkas vahetus lõppema, ehk oli kergem olla, ei tea.
See päev haiglas möödus tõusude ja mõõnadega. Olin eelmise õhtu kella viiest saati söömata ja ootasin pikisilmi hommikusööki, kuigi aimasin juba ette, et ega sealt suurt midagi oodata ei ole. No ei olnudki, aga õnneks lõunasöök oli natukenegi isuäratav ja sealt sain ka kehakinnitust. Annule ei sobinud kumbki neist variantidest. Talle oli loomulikult eraldi toit. Õnneks on ju talle veel ekstra ka minu rinnapiim, nii et tema nälga ei pidanud tundma.
Eriline mõõnahetk oli tol päeval see, kui käis meie raviarst, kes teatas, et kuna ta ei ole Annule veel suutnud diagnoosigi panna, siis peame ühe öö kindlasti seal veel veetma. Arst tuli veel täpselt sellisel hetkel ka, mil Annu just hakkas pärast suurt nuttu uinuma. Aga ei saanud, kuna arst tahtis ju ka katsuda. Arst läinud, kussutasin Annu jälle unele. Siis aga tuli õde Annule tilgutit paigaldama, jälle ei saanud magada. Kui olin Annu kolmandat korda suure kisaga magama saanud, astus sisse kurgu-kõrva-nina arst, kes tahtis loomulikult Annut torkida. Siis puhkesin koos Annuga ka mina nutma. Ühest küljest olin lihtsalt nii kurnatud juba Annu lohutamisest, tema nutu kuulamisest, teisest küljest oli vaesest lapsest kahju, kes on juba kolm korda peaaegu magama jäänud. Vaene kurgu-kõrva-nina arst, kes märkas minu pisaraid, tagurdas nii kiiresti meie palatist välja sõnadega „ma ei tülita teid enam,“ et mul hakkas temast ka kahju.
Pärast seda und helistasin Reigole ja kurtsin meie rasket saatust. Kui muidu olin juba enam-vähem leppinud, et siin me siis nüüd oleme ja elame, siis Reigoga rääkida oli nii raske. Vägisi tükkisid pisarad silmadesse. Nii väga oleksin tahtnud, et ta oleks meiega seal või pigem, meie temaga kodus. Paganama viiruste hooaeg, haiglates oli igal pool külastajate keeld, nii et keegi meid vaatama ka ei saanud tulla. Elasime Annuga kahekesi oma väikese palati mulli sees, tammusime ühest seinast teise.
Sel päeval sai Annu tilka kaks korda lausa. Õhtul enne magama minekut ka. Kuigi see voolik ja kanüül teda hirmsasti häirisid, tundus, et oli abi ka. Palavikku enam ei tõusnud. Õhtusöögiks pakutud õunapüree sõi Annu ka umbes kolme söögikorraga ära (natuke tol õhtul ja ülejäänud järgmisel päeval). Mulle suutis isa õnneks parseldada natuke banaani, saiakesi ja vett (see kraanivesi seal ei kõlvanud küll kellelegi joomiseks), lisaks ka käteräti (seal oli vaid üks tilluke), šampooni, hambaharja ja hambapasta. Ilmselgelt tundsin kahest viimasest väga puudust.
Tõusuperioodid olid need hetked, mil suutsin keskenduda mõttele, et järgmine päev saame välja, õue, koju. Ka Annul oli mõni hetk päris rõõmsameelne. Eriti nautis ta haigla võrevoodi ümaraid võresid, mida meie puidust võrevoodil ei ole, meil ikka kandilised. Ümarate võrede pealt oli end nii hea sikutada, nende otsas turnida. Ainsateks meelelahutajateks olidki meil aken, kust sai nii enese peegeldust kui liikuvaid autosid nautida, need mõned üksikud mänguasjad, mis ma kaasa haarasin, võrevoodis turnimine ja emme pidžaama nööbid.
Kaua sa aga ikka neid ühtesid ja samu asju vahid. Järgmise päeva hommikuks oli Annul juba märksa parem olla, ka kaka oli normaalne. Seda enam oli tal ka energiat ning seda kiiremini hakkas tüütama kõik see, mis tema ümber. See teine öö oli ka üsna tüütu, Annu magas umbes 20 minuti kaupa. Süüdistan seda keskkonda. Ilmselgelt ikka võõras ja paha. Ka päeval oli näha, et ta on rahutu ja pahurdas oma väikeste rõõmuhetkede vahel. Ikka kordasin talle vaikselt, et varsti näeme issit, varsti saame koju…
Arst tuli tol päeval kuskil kella 10 ajal meid vaatama. Ütles, et tahab veel paar tundi Annut jälgida, panna korra veel tilguti alla. Et seejärel alles otsustab, mis edasi. Lootus hakkas raugema. Seda enam, et tilguti toodi alles kella 11 ajal. Ma ju nägin, kui aeglaselt see tilgub… Välja kirjutamine leidis päevarežiimi kohaselt aset kuni kella 14ni. Kui kell oli vaikselt 13.30 tiksunud, lasin õele kella, et uurida, kas me saame täna koju või mitte. Õde helistas arstile ning umbes tund hiljem oli arst ka meie juures kohal. Vahepeal olin mina juba igasuguse koju minemise lootuse maha matnud. Arst aga teatas: „Loomulikult lähete koju. Kõik analüüsid on korras.“ Ei pea vist ütlema, KUI rõõmus ma sel hetkel olin! Kuigi arst oli äärmiselt tore ja kuigi enamus umbkeelsed, olid õed ka enamjaolt meeldivad, loodan ma siiralt, et ma ei pea enam mitte kunagi sinna tagasi minema…
PS! Mõni huvitav fakt.
Kõik õed, arstid kutsusid mind haiglas olemise ajal „emaks.“ Saan aru, et see on mingisugune üleüldine etikett, et nime niikuinii ei suuda kõigil meeles hoida ja siis jääb see kohmakas sina/teie osa ära. Lihtsalt „ema.“ Algul oli natuke veider, justkui oleksin nende kõigi ema seal, aga pikapeale harjusin ära.
Saime haiglas punetava, ärritunud pepu tarbeks kreemi, mida poest ei saa ja mida nad seal ise meisterdavad ja no küll oli tõhus. Muidu kasutasime ka kreemi, mis on arstide poolt kiidetud ja ka ravis, aga nii kui hakkasime seda haigla kreemi kasutama, oli mõju põhimõtteliselt kohene. Nagu sõrmenipsutusega saime pepuärritusest lahti. Kui haiglast välja saime, siis küsisin arstilt, kas nad mulle seda kaasa ei tahaks anda. Kahjuks ei andnud, sain vaid selle pooliku topsiku võtta kaasa, mis mulle juba antud oli.
