Ma ei ole ammu kirjutanud. Esiteks, juhtus mul arvutiga väike äpardus ja ta pidi kaks ööd ja kolm päeva paranduses istuma. Teiseks, jäi Annu haigeks.
Et kõik jube ikka kirja saaks, alustan algusest. Eelmine kolmapäev käisime Annuga perearsti juures järjekordselt tehnoülevaatusel. Plika oli just kaheksakuuseks saanud. Kõik oli parimas korras. Täiesti terve tüdruk. 70,5 cm pikk ja 8640 g kerge.
Järgmisel päeval oli Annu hommikune kaka vedel ja roheline. Kerisin mõttes kõik toidukorrad peas läbi, et kas sai midagi uut ehk pakutud. Ei saanud. Ise polnud justkui ka miskit uut või kõhulahtisust esilekutsuvat suhu pistnud. Mis seal ikka, kehitasin õlgu. Natuke nagu veider oli, sest Annul oli ikka viimased paar kuud kindlasti ühtlaselt suhteliselt ühesugune kaka olnud. Ei mõjutanud teda ükski toiduaine. Aga paanikat nagu ka ei tõstnud kohe, sest olin millegipärast täiesti kindel, et see on mööduv nähtus ja laheneb imeväel. Kuiiii vale.
Kaka oli kole, vedel ja roheline ka järgmised korrad too päev ja järgmine päevgi. Annu õrn pepunahk reageeris koheselt ja muutus punaseks ning tundlikuks. Kreemitasin ja õhuvannitasin nii kuis jaksasin, aga kakat ju tuli ka kogu aeg aina uuesti ja uuesti, et ei muutunud justkui midagi paremaks. Ausalt öeldes ei muretsenud ma tol hetkel nii palju selle pärast, et Annul kõht lahti on, vaid pigem selle pärast, et tal pepunahk nii koledaks läks. Seda on lihtsalt niii valus vaadata.
Helistasin perearstile ja konsulteerisin. Kuna oli reede ja tulemas oli nädalavahetus, mil perearstikeskusest abi ei ole, ütles arst väga selgelt: „Kui tõuseb palavik või Annu hakkab oksendama või kakamine muutub väga sagedaseks, siis sõitke Merimetsa haiglasse.“ Oma peas noogutasin küll kaasa, aga elasin ikkagi edasi teadmisega, et seda niikuinii tegema ju ei pea. Annu on ju nii terve laps, ta saab kohe-kohe jälle terveks.
Nädalavahetus möödus meil kakamise ja pepu ravimise tähe all. Õnneks Annu ise oli suhteliselt normaalne, mängis ja tegutses nagu ikka, ainult kakamine oli vaevaline ja mähkmevahetus ärritas, loogilistel põhjustel. Vaikselt tihkusin ka ma ise natuke nutta koos Annuga, kui tema peput puhastasin ja kreemitasin. Kord on Annu juba varem ka mähkmeärritust põdenud ja see on lihtsalt ko-hu-tav vaatepilt, kui selline väike pepu on nii punane ja ärritunud. Nädalavahetusel kasutasin mitmeid kordi võimalust ja valisin „lastearst kuuleb“ tasulise liini numbrit, et konsulteerida. Sellega on paraku nagu ikka. Üks päev öeldakse: „kõhulahtisuse pärast küll kuskile näitama ei ole vaja minna,“ teine päev jälle: „kõhulahtisus on väikeste laste puhul väga ohtlik asi, peab näitama minema.“ Emmm…. Kumb siis?
Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva tõusis Annul ka kaua kardetud palavik. Algul oli see õnneks täitsa okei, nii umbes 38,4 pepust mõõdetuna, nii et tegelikult pigem 37,9. Üldse mitte kõrge, aga piisav, et Annu natuke vähem rõõmsam ja energilisem oleks. Tol ööl ei maganud me praktiliselt üldse. Me kõik. Annu lihtsalt nuttis ja niheles. Ilmselgelt paha olla. Ka küünlast ei olnud abi. Päeval see-eest plika magas iga natukese aja tagant väikese sutsaka. Aga ärkvel olles leppis ainult tissi otsas või süles olemisega. Nii et oli põnev esmaspäev. Põhimõtteliselt lamasin ainult voodis. Kas tissisin Annut või proovisin ise magada samal ajal kui tema seda tegi.
Perearstiga jäi meil muu hulgas ka kokkulepe, et kui esmaspäevaks ei ole kaka normaliseerunud, siis läheme näitama. Kuna aga Annul oli palavik, ei hakanud me kuskile minema. Proovisin telefonitunni ajal kätte saada, aga ei õnnestunud. Lühendatud tööpäev oli, ilmselt telefonitund ei mahtunud päeva. Pidin jälle tasulist liini kasutama. Sealt öeldi, et praegu ongi mingi jube viirus liikvel, lastel on kõrged palavikud, köhad ja nohud. Kästi kodus edasi ravida nii nagu ma seda senini teinud olin, Enteroli, probiootikumi ja rohke vedeliku pakkumisega.
Teisipäeval läks asi aga hullemaks. Hommikul mõõtsin Annul palaviku 39,5, panin küünla. Pärastlõunal kraadisin uuesti – 39 kraadi, panin küünla. Annu oli väga-väga nutune, jorises ja pirises, valas pisaraid, ei maganud. Leppis ainult süles ja sealgi kerge jorinaga. Tasulisel liinil öeldi, et võiks kuskile näitama minna. „Mis see väike sõit siis ära on,“ kostis telefonitorust. Ma mõtlesin, et tõepoolest, mis selle kõrges palavikus pambu riietamine ja 60 km sõitu Tallinna ära on. Võib-olla tuleme sama targalt tagasi ka. Vaene laps.
Kuna olid pühad, ei olnud lootust oma perearsti kätte saada, et tema arvamust kuulda. Kuna ta elab aga õnnekombel meist üle tee, oli mu ema lahkelt nõus minema teda vabal päeval ukse taha terroriseerima. Ma ei keeldunud. Kui ema ei oleks end välja pakkunud, oleksin ise ilmselt mõne aja pärast seda tegema läinud. Ja nii perearst meile külla tuligi. Vaatas ja katsus, kraadisime veel korra ja kaalusime erinevaid variante. Kuna ta muretses, et Annul oli peaaegu nädal aega järjest juba kõht lahti olnud, peaks ikkagi näitama minema. Raplas teatavasti pole kellelegi midagi erakorralise meditsiini osakonnas näidata, kuna lastearsti valves ei ole. Või üldse ei ole. Ei teagi. Igatahes vend sõidutas meid siis Merimetsa haiglasse.
