Tahan teile rääkida ühest kohast nimega Lihula. Ilmselt on kõik eestimaalased sellest kohast midagi kuulnud, kui mitte muu maailma vahendusel, siis ajalooõpikutest oleme me kõik Lihula kohta mõnda lugenud.
Tänasel päeval on Lihula väike kaunike, kus peatänavaäärsed hooned on enamus muinsuskaitse all, ajalugu mälestavad linnuse varemed ja nende väheste kohalike seas õitseb tööpuudus. Lihula on üks nendest paljudest väikestest linnadest Eestis, mida mitmed nimetaksid ilmselt depressiivseks. Tõsi, kui seal ringi liikuda, siis inimesi näeb suhteliselt vähe, nõukogudeaegsete kortermajade vahel lasub haudvaikus, isegi laste liivakastides ei mängi keegi. Ometi lubab haldusreform just Lihulast (vähemalt mingi kaardi järgi, mida silmasin) Haapsalu kõrval kurikuulsa tõmbekeskuse teha. No näis. Sellest ma aga rääkida tegelikult ei tahtnudki.
Kui mina sündisin 24 aastat tagasi, oli Lihula see koht, kus elasid minu vanemad ja sinna kolisin seega ka mina. Algul elasime me ühe armsa vanatädikese juures, kes, muide, elab seal samas majas veel tänagi ning on veelgi vanem:) Tüürib kuskil seal 90ndates eluaastates juba. Mõni suvi tagasi õnnestus meil emaga teda ka trehvata, mis oli tore, kuigi elurõõmu oli vanatädikesesse vähe alles jäänud, sest ükski laps ei ela tal enam Lihulas. Poeg oli ennast just väikelinnalikult surnuks joonud ja lapselapsed elavad kaugel eemal…
Aga enamuse ajast elasime siiski tüüpilises nõukogudeaegses kortermajas. Lihulas elamise kogemus on ilmselt üks põhjusi, miks mulle need vanad, kulunud paneelmajad meeldivad. Igatahes, tagasi teema juurde tulles, elasime Lihulas suhteliselt lühikese aja minu elust. Olin ilmselt kuskil nelja- või viieaastane, kui kolisime Kehtnasse, kus elasime umbes aasta ning seejärel Märjamaale, kus veetsime ühe suve, enne kui maandusime Raplasse, kuhu ka püsima jäime.
Seepärast tundub eriti veider, et minu kõige selgemad ja ka helgemad lapsepõlvemälestused seostuvad just Lihulaga. Mäletan selgelt, kuidas minust tublisti vanemad, aga see-eest maru toredad naabritüdrukud Herdis ja Anni minuga aega veetsid. Ilmselt olid nad mulle lapsehoidjad, aga mina tundsin end rohkem nende sõbrannana. Mäletan, et nad oskasid (või vähemalt üks neist) väga hästi joonistada, nad õpetasid mulle, kuidas hundirattaid teha ning vähemalt ühe korra telkisime kõik üheskoos maja ees.
Sama selgelt mäletan, kuidas nägin elus esimest korda siili Lihula lasteaia kõrval kivimüüri juures. Samas lasteaias sain ka ise mingi aja käia ja üks ainus mälestus, mis mul sellest on, ei ole meeldiv. Ma ei teagi täpselt, miks mulle ei meeldinud rivis läbi lasteaia hoovi jalutada ja „Juba linnukesed“ laulda, aga millegipärast on see sündmus mulle negatiivsena mällu söövitatud.
Kodu lähedal olid meil garaažid, mis märgistasid justkui asustuse lõppu. Sealt algas suur tühi väli. Millegipärast meenutas see kivine pind suvise sinise taeva all maailma äärt. Mäletan, kuidas käisin seal mängimas, kujutledes ette, kuidas raamatust „Odüsseia“ nähtud tegelased nagu Herakles ja Zeus meie garaažide taga oma asju ajasid.
Pisikese meetripikkusena kablutasin ma päris julgesti mööda Lihula asulat ringi. Tänapäeval ei tuleks selline asi vist enam kõne allagi, aga mäletan, kuidas jalutasin emmele läbi alevi tööle külla või isegi seda, kuidas ühel jaaniööl lõkke äärde läksin kultuurimaja taha. Üksi.
Täna külastasin jälle üle aasta seda sama Lihulat, mida mäletan nii selgesti. Kõik on endine. Meie vana maja ees seisis auto, lahtise aknaga, võtmed süütes. Vanamemmed parkisid oma jalgrattad maja ette ja ise jalutasid minema. Tundub, et Lihulast politseijaoskonna ära kaotamine ei olnudki kõige halvem mõte. Vajadust justkui selle järgi ei olegi. Õhustik on usaldusväärne.
Midagi on selles õhustikus tõesti. Ema on ikka öelnud, et Lihula elab justkui mingis teises ajatsoonis, kus mujal maailmas toimuv sealseid ei kõiguta. Ta ütles seda kerge negatiivse alatooniga. Mulle tundub see kuidagi just see olevat, mis mulle Lihula juures meeldib. Lihtne, sõbralik elu.
Tegelikkuses ilmselt Lihulal siiski mingit erilist aurat ei ole. Või on. Igatahes, mida ma tahan öelda, on see, et ilmselt on Lihula minu jaoks eriliseks teinud pigem minu head mälestused seal. Mulle tundub, et minu lapsepõlve rõõmsamad hetked pärinevad just sellest ajast, kui elasime seal. Ja nüüd ma käin seal vähemalt korra aastas neid hetki uuesti läbi elamas. Need väikesed hetked minu elus on mulle nii oluliseks ja armsaks saanud! Mis sest et nad otseselt ei sisalda endas minu ema või isa, lõid nemad mulle selle armastava ja sooja keskkonna, mida ikka ja jälle tagasi igatsen.
Täna koos Anne ja Reigoga Lihulas jalutades ning nendele neid eluseikasid jutustades, tabas mind äratundmine, et nüüd on minu kord pakkuda oma lapsele neid elukestvaid hetki. Minu kogemus on justkui elav tõestus sellest, kuidas lapse esimesed eluaastad võivad määravaks saada. Ma siiralt loodan, et suudan Annele pakkuda kõike seda, mida olen oma vanematelt saanud. Aitäh!
eveliiy
Irinaaa