Novembrikuu on üks tore kuu, mil mitmed mu sõbrad ja sugulased aasta vanemaks saavad. Sünnipäev on Reigol, neljal sõbral, mu isal ja õel. Oktoobri lõpus (noh, peaaegu november ju) ka vennal ja vennapojal. Pidustusi kui palju. Sel aastal on pidustused ekstra suured, kuna Reigo saab 30 ja kaks sõbrannat 25.
Otse loomulikult tahaksin ma väga kõike seda tähistada. Eriti, kuna juba möödunud aasta jäid enamus need sünnipäevad minu jaoks raseduse tõttu vahele. Sel lihtsalt põhjusel, et ma veel väga avalikult sellest ei rääkinud ning ei tahtnud seltskonnas piinlikku olukorda sattuda. Seega vältisin. Nüüd siis oleme ringiga jälle sama teema juures. Ma küll ei väldi, aga keeruline on see minemise planeerimine küll.
Ausalt, ma olen ülimalt elevil! Ma tahaksin niii väga panna selga ilusa kleidi (juba tuulasin kapis ja valisin välja), värvida ehk ripsmedki ära ja ühte pimedasse tantsusaali end korra ära unustada. Veelgi enam, nautida oma suurepäraste sõprade muretut seltskonda. Tundub parem kui ükskõik mis spa-puhkus. Ja siis on seal see AGA…
Mis saab Annest? Sööb ta ju meil eranditult tissist. Oleme proovinud talle pakkuda piima pudelist, aga ei õnnestu. Tibi lihtsalt ei oska selle luti otsaga midagi peale hakata. Lutti ta ju ka ei võta. Reigo on siiski alati hakkama saanud (nt eelmine pühapäev, kui ma õues riisusin) ja lihtsalt plikale piima tassist sisse jootnud. Samas oleme seda variant vaid katsetanud ja päris kõhutäit ikka mitte nii söötnud.
Sellega seoses kerkivad ka mitmed probleemid. Ma ei tea, kui palju Anne üldse sööb ühel toidukorral. Palju ma peaksin varuma? Pealegi, iga kord mul ei ole see välja pumpamine õnnestunud. Mis siis saab, kui mul ei õnnestugi õigeks ajaks piisav kogus pumbata? Mis siis, kui olen parasjagu kuskil Tallinna pimeduses, kui Reigo või mu ema vms helistab, et varutud piim sai otsa?
Piimaasendajat Annele me pakkunud ei ole. Pole olnud vajadust. Natuke ei julge ka. Nii perearst, lastearst kui imetamisnõustaja soovitavad tungivalt seda mitte pakkuda. Mul ju piima on, miks harjutada asendajaga. Samal ajal mul väike huvi on, et kas uni tuleb tal siis tõesti magusam nagu ma olen kuulnud asendaja peal lastel olevat?
See lahendaks ühtlasi ka järgneva probleemi – Anne ei maga ju korralikult praegu tulenevalt kasvuspurdist, hammastest või jumal teab millest. Minuga on lihtne. Anne ägiseb, läheb tissi otsa, sööb natuke ja 15 minuti pärast ta jälle magab. Mis saab siis, kui mind ei ole? Piima soojendamine võtab aega, Anne ärkab, hakkab nutma, siis saab teada, et ta ei saagi tissi. Ja edasi? Kas siis üldse enam keegi magada saab?
Ühesõnaga, ma-ei-tea. Eks ma saan ju isegi aru, et emaks olemine tähendabki ohvrite tegemist. Ohverdan spontaansuse, vaba aja, pika une, pidustused. Kas absoluutselt ja täielikult? Natuke hirmus on üks aasta oma elust lihtsalt maha kirjutada kui lapsega olemise aeg. Et üks aasta ei midagi muud kui vaid vana hea kodune rutiin. Kindlasti on see võimalik. Kindel see, et keegi kuskil elabki nii. Sada protsenti, et kellelgi kuskil on raskem kui mul. Aga millal siis võib end tuulutada esimest korda ilma süümepiinadeta?
Millal teie esimest korda lapse kellegi teise hoida jätsite? Kuidas läks?
Irinaaa