Aili arutles oma blogis (ailialber.blogspot.com), mida ta järgmise lapsega teisiti teeks ja ka mul tekkisid mõned mõtted.
Endalegi üllatuseks pean tõdema, et vist ei teekski midagi eriliselt teisiti. Ainult et prooviks natukene rahulikum olla. Kui võimalik see siis juba kahe lapsega ka on, seda ette ei tea, aga proovida ju võib. Seda sama kirjutas ka Aili. Usun, et sarnased mõtteid mõlgutavad kõik esmakordsed emad. Teadmatusest ja kogenematusest tingitud stressi on ikka palju olnud ja loodetavasti õnnestub seda järgmisel korral vältida.
Muude asjade suhtes aga olen seda meelt, et jätkan samaviisi. Ei kavatse rinnapiimaasendajat pakkuma hakata ega lutiga tutvustada. Ilmselt oleks küll mugavam mõnes mõttes, sest saaks ehk öösiti magada rohkem, kui lohutustöö teeks minu eest ära lutt või kõht saaks kuidagiviisi paremini täis asenduspiimaga või lapsel ei oleks hirmsast tissiisu, sest ta ei olegi seda väga kaua saanud vms.
Samas näib mulle see sellise ebavajaliku luksusena. Võin ju nii öelda, kuna olen selle n-ö raskema variandi ise läbi teinud ja öö läbi üleval olnud, tissitanud ning ilma lutita hakkama saanud. Ja see ei ole veri väljas „hakkama saamine,“ vaid see ongi minu hool lapse suhtes. Tõele au andes on ju nii, et emapiim on lapsele parim ning kui natukene lugeda sel teemal, saab selgeks, et luti vajadust lapsel tegelikult ei ole. See on abivahend vanemale, aga võib lapsele samas psühholoogiliselt halvasti mõjuda, kuna tema vajadusele ei reageerita, see summutatakse. Aga see selleks. Ise olen lutilaps olnud ja pole häda midagi, eks ole.
Eks ma katsun ikka võimalikult palju lähtuda lapse vajadustest ka järgmise lapsega. Ma ei ole kaugeltki mitte ideaalne ema olnud Annuga ega ilmselt püüdle selle poole ka järgmiste lastega. Ma ei ole suutnud harjutada ennast riidest korduvkasutatavate mähkmetega, mille mõte mulle väga iseenesest meeldib. Ei ole Annu ka kogu aeg kodutoitu ainult saanud, ikka poekraami ka jne. Kuna olen Annuga algusest peale rinnapiima andnud ja lutist loobunud, ei tundu ka järgmise lapse puhul need rasked „ohverdused“ enda mugavusest ja kui tal sellest parem, siis seda enam.
Tissitamine on tõeline nuhtlus mulle praegu öösel, tunnistan. Samal ajal aga kinnitavad kõik uuringud ühest suust, et see lähedus ja kontakt, mida laps saab rinnast toitudes, on asendamatu ja mida kauem see kestab, seda parem talle. Päevane imetamine võiks minu poolest kesta veel ja veel, mulle ka meeldib rinda anda, Annule silma vaadata ja nautida seda meie-aega. Kui ainult saaks nii, et öösel enam ei sööks, oleks super.
Kui minu vanaemaga sel teemal juttu oli, siis ta rääkis, kuidas minu isa talle töö juurde umbes 2-3aastasena rinda saama jooksis. Nimelt sõi ta kodus muust kraamist kõhu täis ja siis jooksis kodu lähedal asuvasse vanaema töökoha, kus vanaema oli lüpsja, piima peale jooma. Jooksis, taburet kodust kaasas, vanaema juurde, haaras rinna särgi vahelt ja asus sööma. Rinnast söömine lõppes sellega, et isa ütles ise üks päev, et enam ei taha (ja see oli ikka suht sama iga, ma sain aru). Vahepeal oli vanaema muidugi proovinud igasugu variante nagu rinnanibude tahmaseks ja sinepiseks tegemine jne.
Minu vanaema rääkis sellest kui helgest mälestusest ja ma ise tundsin ka, et see on ju tegelikult ilus lugu ja mälestus. Ei tundnud selles miskit ebameeldivat või suisa rõvedat, et rääkiv ja kõndiv laps rinda käis võtmas. Ise ma ilmselt nii kaua ikka ei tahaks rinda anda, aga ma arvan, et vägisi ehk Annut võõrutama nüüd ka ei hakka. Proovime kuidagi ööd rahulikumaks saada ja hakata sealt tarbimist vähendama, eks päevaste söömistega saab kuidagi ikka paika loksutatud. Raskem osa tundub ikka öine söömine. Kuigi päeval on see jama, et nii kui Annu satub mu rindasid nägema, nt vahetan riided vms, siis kohe hakkab suu matsuma.
Aga jah. Ei muudaks seda ka järgmise lapsega. Raske on küll, aga see rinnapiimaasendaja majandus tundub isegi tiba tüütum. Noh, esiteks, kuluta raha, et osta seda. Leia õige mark ka veel, mis sobiks lapsele. Siis asu igal toidukorral seda kraami kokku segama. Rinnaga on see kõik palju-palju mõnusam. Soe toit on kogu aeg omast käest võtta.
Muidugi ei saa ma seda kõike lubada. Kunagi ei tea, mis elu toob ning mis võimalused loob. Me ju kõik oletame ja loodame parimat selles osas, mis puudutab meie tulevikku.
