Täna oli siis minu tõehetke päev, mil selgusis glükoosi taluvuse testi tulemused. Minu üllatuseks ei teinudki ämmaemand sellest kõige esimesena juttu ja nagu hiljem selgus, siis sellepärast, et minu glükoosi taluvusega on kõik korras!
Ausalt, olin juba natuke ärevil ja kartsin, et saangi mingi diagnoosi endale külge, nii et tundsin end päris kergendatult pärast seda. Küll aga on mul hemoglobiin ootamatult madalaks langenud, tase oli kuskil 90 juures ja seetõttu pean nüüd hakkama rauatablette sööma.
Ma ei imestanud, sest viimasel tõepoolest ei ole liha isu olnud ja kui võimalik, siis olen selle söömist üldse vältinud. Eks seda rauda saab mujaltki kui lihast, aga küllap ei ole need kõige õigemad asjad minu toidulauale siis sattunud. Kuna mu rauatase niivõrd madal oli, arvas arst, et pelgalt söömisega seda enam normi ei saa, sest nii pea, kui mu keha natuke rauda omistab, võtab kõhubeebi kõik oma manu ja minu tase jääb ikka liiga madalaks.
Olin üllatunud, et rauatablette antakse retseptiga! Ma arvasin, et see on nagu iga teine ainegi, mida saab käsimüügi riiulist haarata. Võimalik, et saabki, aga ju siis on see retseptiga tablett mingil moel etem variant, ei tea. Kõiki küsimusi ka ei jõudnud või ei taibanud arstilt küsida.
Üks asi, mille kohta ma küsisin oli aga kõhulihaste lahknemine. Täiesti juhuslikult sattusin ma televiisoris vaatama sellist jaburust nagu „Piinlikud kehad,“ kus üks naine kurtis, et tal on kõht punnis ja liigub imelikult. Ta oli sünnitanud ligi kaks aastat tagasi. Selgus, et tal oli kõhulihaste lahknemine, mis oli tekkinud raseduse kestel seoses kõhu suurenemisega ning lihased ei olnud pärast sünnitust paika läinud. Lihaste vahele jäi suur pehme osa, kus ta võis jälgida oma käärsooles toimuvaid liikumisi….
Saates nagu mainiti, et selline lihaste lahknemine raseduse ajal on normaalne ja enamikel naistel läheb see ise paika. No jah. See tekitas minus muret, kuna ma ei olnud sellise asja kohta varem midagi kuulnud. Ämmaemand siis selgitas, et võib tekkida tõesti, aga selgitas ka, et päris ise need lihased pärast paika ei pruugi minna ning kui kuu pärast sünnitust on kõht ikka kahtlaselt pehme, siis peaks füsioterapeudiga konsulteerima.
Ühtlasi ütles ta, et lahknemise vältimiseks peaks lamamisasendist üles tõusma mitte otse, vaid algul end külje peale keerates ja siis kuidagi end üles veeretades. Noo jah. Kahju, et ma selliseid asju pean teada saama televiisorist, mitte näiteks sellest raseduse raamatust, mis esimesel visiidil kaasa anti. Arusaadav, et arst ei jõua kõigest isiklikult rääkida, aga no tõesti..
Aga söömise juurde tagasi tulles, siis ootab mind ilmselt ees nüüd suur elumuutus. Ilmselt iseenda lollusest, teadmatusest vms… olen ma täiesti valesti toitunud. Nimelt õhtuti, pärast tööd olen ma reeglina meeletult väsinud ning pärast söömist heidan kohe mõnusasti magama. Siin on mitu viga.
Esimene viga on see, et ma söön liiga hilja. Arst ütles, et pärast kella seitset ei tohiks üldse enam süüa ja kindlasti ei tohiks ma õhtul süüa makarone, riisi ega kartulit. Samuti ei tohiks süüa puuvilju, kuna puuviljasuhkur ei ole hea. Joogiks sobib ka ainult vesi või äärmisel juhul piim. Teine viga on see, et ma lähen liiga ruttu pärast söömist magama ja öised kõhuvalud võivad olla ka sellest tingitud.
Lisaks ootab mind ees nüüd tubli tableti ragistamine. Kaks korda päevas poolteist tundi enne või poolteist tundi pärast söömist pean võtma rauatabletti. Samuti soovitas arst edasi võtta magneesiumi ja ka foolhapet. Ka kõrvetiste jaoks ostsin varuks Renniet.
