Naljakas on meenutada seda aega, mil olin juba lapseootel, aga ei teadnud seda veel.
Nii näiteks külastasin heategevusliku organisatsiooni Saagu Valguse kirbuturgu, kus üks armas naisterahvas mõõtis oma imevahendiga minu organite tööd rakutasandil ning selgitas mulle, kuidas hormoonid minu kehas on veidrad. Ühtlasi mainis ta, et kord on varem ka ühel tüdrukul sarnane hormoonide seisund olnud ja hiljem selgus, et ta oli mõõtmise hetkel rase. Nii ta naljatas, et peaksin ka testi tegema. Mina veel naersin ta uhkelt ja enesekindlalt välja ja testi ma loomulikult ei teinud, sest mul olid alles päevad olnud ning rasedusemõtteid ega ootusi päevakorras absoluutselt ei olnud. Nüüd on veider mõelda, et masin oli targem kui mina…
Näis justkui kogu mind ümbritsev maailm üritas mulle märku anda, et minus kasvab keegi. Nagu alateadvusest tõuke saanud, arutasime elukaaslasega rasedust. Sattusin ülikoolis valesse loengusse ja jäin seda kuulama. Loeng oli teemal “ema ja lapse tervis”.
Hiljem kirjutasin loengus kuuldu põhjal arvamusloo, kus kiitlesin, et lapsed on meie tulevik. Pärast artikli avaldamist tuli minu juurde mu arglik ema, kes uuris ega ma rase ei ole?! Ja siis julges tädi veel ka head nalja teha, pakkudes meile mu tädipoja naise rasedusriideid, et küllap mulgi neid varsti tarvis läheb. Noo jah! Aga et juba mõne kuu pärast, ei arvanud vist keegi….
