Staadionijooks, viimane sirge, finišijoon paistab juba, kuid kõik on endiselt veel kaugel - ehk viimased 8 nädalat.
Viimati rääkisin, kuidas me ultrahelis käisime ja kui positiivset tagasisidet me saime. :) Tänase seisuga on rasedust 31 nädalat ja 5 päeva ning meie tibu ei ole end endiselt veel ümber keeranud. Ma ei suuda aru saada, kuidas tal saab seal sees veel nii palju ruumi manööverdada olla - ilmselt on ta lihtsalt väga osav roomaja ning harrastab vabal ajal akrobaatikat, täpselt nagu ta issi. Enamiku ajast veedab meie tibu risti, pea vasakul küljel ning jalad paremal. Hommikuti ärgates oleks nagu keegi pugenud naba kohale ning õhtul enne uinumist oleks näha justkui keegi üritaks läbi naba välja pugeda. See kõik on lihtsalt imeline, kuid samal ajal ka raske ja veidi isegi valulik.
Näen ja loen kõikjalt, kuidas ämmaemandad manitsevad rasedaid, kui nad on praeguseks hetkeks 6,5kg juurde võtnud või kui mõne visiidi vahel tuleb 2kg juurde. "Saadame toitumisspetsialisti juurde." Minul sellega kogemust pole olnud. Kuigi olin juba enne rasedust mõne kilo ülekaalus ning nüüdseks on raseduse ajal juurde tulnud 13,2kg, ei ole kordagi olnud juttu, et ma liiga palju juurde võtan. Vastupidi, kiidetakse. Ma ise olen pigem mures, kuna kardan, et see kaal võib pärast rasedust väga kõvaks vaenlaseks saada.. Kõige kurvem on selle kaalu juures see, et kui enne rasedust kandsin ma 38/40 number teksaseid, siis nüüd otsin, kust leian, 46nr. Ja see on TÕESTI raske.
Üleüldse tahaksin väga loobuda pükstest, sukapükstest, sokkidest, saabastest ja kõigest, mis seal nabast allapoole selga käib. Liiga kurnav on end riietada, nagu oleks pulk kõhus, mis takistab korralikult manööverdamast. :)
Kui muidu soovitatakse aktiivset liikumist, jalutamas käimist jms, siis minul palus ämmaemand olla rahulik, võimalikult passiivne ning veeta võimalikult palju aega voodis. Seega pole ime, et mul kaal nädala-pooleteisega jälle kilo võrra tõuseb. Ega väga liikuda niikuinii ei jõua. Migreen tuleb peale, kõht on raske ning pea hakkab ringi käima. Üks igavene jama ja mure, kuid see kõik on seda VÄÄRT!
Juba 17. novembril on kontroll ultraheli, nägemaks, kas tibu keerab end ümber või kas tal üldse enam ruumigi on (mis on arstide põhimure mu kahesarvelise emaka tõttu).
Möödunud laupäeval toimus ka väike beebipidu. Sõbrad ja sõbrannad tulid meie juures kokku, sõime küpsisetorti, morssi, viinereid, friikartuleid, porgandeid, kurki ja isetehtud dippi. Võimsatele hilinejatele pakuti ka beebipüreed - puljongit veiseliha ja aedviljadega. Kirjutasime kirju tulevasele pisipoisile, disainisime mähkmeid ja mõtlesime välja unikaalseid nimesid. Tädid ja onud tõid pisikesele kõige armsamaid kingitusi ning kõik oli üleüldse suurepärane.
Täna ja praegu otsustasime kallimaga teha väikese reisi Tartusse. Sõit on küll üsna piinarikas, kuid elan selle üle :)
Päikest ja armastust teile!
Stiina.
Ma tõesti üritan nautida ning me kasutame absoluutselt iga võimalust kusagil käimiseks - vähemalt korra kuus oleme siiani kinos käinud, novembris plaanis nüüd ka teatrisse jõuda ja lisaks sellele algab ka PÖFFi aeg. 😀 Samuti planeerime ka ühte 3h Spa külastust, kuna igatsen vannis käimist ja lihtsalt vees ligunemise võimalust. 😀
Samamoodi ma väga üritan ka pühata ja magada igal võimalusel, kuid kahjuks on mul bioloogiliste iseärasuste tõttu kõik venimisvalud märksa suuremad, kui nö tavarasedatel. Varem magasin tõesti vaid mõned tunnid öö jooksul, nüüd olen hakanud üritama oma und jälgida ning rohkem magada - sest kummalisel kombel, mida rohkem ennast jälgida, seda paremini minema hakkab 😀 Viimastel päevadel tunnen end juba väga hästi ning ma tõesti loodan, et seda aega veel jätkub - mitte nii, nagu üks naistearst mulle ütles, et oleks vägagi tavaline, kui ma juba 35n sünnitaksin. 😀
Aga aitäh Sulle ilusate sõnade ja nõu eest, Stina 😀
Kuigi lõpp on nii füüsiliselt kui vaimselt raske, on see ka maru ilus. Vähemalt nüüd tagasi mõeldes tundub see aeg ilus. Sa veel ei taju seda ilmselt, seda hakkad mõistma alles pärast, aga praegu on sul tõeline SINU aeg. Kasuta neid viimaseid nädalaid iseendasse vaatamiseks. Kui pisike maailma ime ilmavalgust näeb, hakkab kogu sinu maailm tema ümber tiirlema. Siis vahel õhtul mõte turgatab, mida kõike oleks võinud teha... 😀 Käi kinos, sõbrannadega kohvikus, ujumas, loe raamatuid, lahenda ristsõnud vms, mis iganes sulle meeldib teha. Naudi neid tegevusi veel, kuniks jõuad. On üsna tõenäoline, et varsti on sellisteks lihtsateks asjadeks raske aega leida.
Ja kuigi mulle endale üldse ei meeldinud, kui keegi jälle targutas, et puhka ja maga nii kuis saad, siis olles nüüd neli kuud pisikest kasvatanud, pean tõdema, et oleks võinud vist tõesti rohkem puhata 😛 Niivõrd-kuivõrd see veel võimalik sul on..
Väga ilus kõht, väga ilus emme 😀 Jaksu!