Elevants on beebi esimene mänguasi, mis talle kingiti, tema tulevase vanaema poolt. Mängib sabast tõmmates ääretult armsat meloodiat.
Emaks kasvamine
Jäänud on praeguste prognooside järgi umbes kuus nädalat tähtajani. Mitte ainult, et ma kasvan ja paisun füüsiliselt. Alles hiljaaegu hakkasid kõik mu sõbrannad ja tuttavad järgepanu pudenema. Igakord, kui ma mõtlen selle peale, et saan varsti oma pisikest maasikat süles hoida, hakkan nutma. See mõte täidab mu heldimuse ja rõõmuga, nii tugevate emotsioonidega, et reaalsed pisarad veerevad põskedelt.
Mõtted on pidevalt ainult selle poisipõnni juures, oma tegemistele on hämmastavalt raske tähelepanu pöörata. Tänane esimene mõte oli näiteks see, et kõik on kuidagi vaikne. Ja vaikuse all ei pidanud ma silmas helilist vaikust. Mu kõhus oli vaikus - näis nagu oleks seal tühjus, nagu polekski kedagi. Ehmatus oli päris suur, kuna tavaliselt on esimene hommikune tervitus märul selle väikese elaniku poolt. Ei, selle asemel oli vaikus.
Üritasin maasikat kümmekond minutit õrnalt togida ja raputada, mõeldes - no anna mulle midagigi, palun. Ja umbes 15 minutit hiljem saingi üsna tugeva löögi külge. Hingasin kergendunult. Ta oli alles, olemas ning varsti on ta päris päriselt ka minu käes. Mitte enam nii väga minu juures või mitte enam täiesti minu oma, kuid temast saab viimaks eraldi seisev isiksus, tema ise, kuid alati sellegipoolest ka mingil määral minu oma.
Palliks kasvamine, meie suur paisumine
Olen kuulnud palju ämmaemandate vingumisest teiste rasedate käest, kuidas neid saadetakse toitumisnõustajate juurde juba siis, kui juurde on tulnud kokku 8kg.
Tänaseks päevaks on mul rasedusega kaalutõusu olnud peaaegu 16kg, Võrreldes raseduse eelse kaaluga umbes 13-14kg (algselt võtsin mõned kilod alla). Kuna olin juba eelnevalt kerges ülekaalus - ise seda muidugi ei tundnud ning olin enda kehaga vägagi rahul - olin sellegi poolest lootnud, et mu kaalutõus ei tule päris nii suur.
Raseduse lõpuni on prognoositavalt hetkeseisuga umbes kuuaega ning mina vaatan hirmuga oma kaalunumbreid, et need jumala eest kolmekohaliseks ei läheks.
Söön ma mõõdukalt, võib-olla isegi kohati vähem, kui peaks. Meie majas on suur laudkond - ligi 10 inimest igapäevaselt, seega mingite eriliste menüüde järgi ma kahjuks süüa ei saa. Söön enamasti seda, mille järgi mul soov on, rasvaseid asju ma ei kannata kõrvetiste tõttu ning saia ja makarone ma suuresti lihtsalt ei salli.
Igapäevane liikumine on ka paigas. Halvematel päevadel, kui on väga valus edasi astuda (nimelt on tekkinud kummalised valuhood tuppe kõndimise ja liigutamise ajal ning samuti ka tugev seljavalu), siis teen lühikese jalutusringi, mille läbimine võtab mul aega umbes pooltundi. Kui aga on parem päev, jalutan korraga 2,4+km. Lisaks kõigele on meie majas ka kolm korrust, niisama istumist on vähe.
Kuid mingil kummalisel põhjusel võtan ma siiski juurde, umbes poolkilo nädalas, mõnel nädalal isegi rohkem.
Üks tore interneti sait ennustas mulle, et ma sünnitan oma poja 12. detsembril ning ta kaalub 2901 grammi. Raske uskuda, et siit on tulemas alla kolmepoole kilose lapse. Täpsemalt selguvad prognoositavad kaalud meile 17. novembril, ehk juba viie päeva pärast.
Üks mure on meil veel. Maasikas asetseb endiselt risti ja kõrgel, näib nagu ei kavatsekski ta end peaseisu liigutada. Laupäeval täitub 35. nädal.
Millal teil kõhubeebi end keeras?
