Proloog
Pärast sõbranna ülestunnistust ja kurtud muret mõistsin, et ka mina vajan kirjutamist tagasi oma ellu regulaarse blogi näol. Olin seda juba pikka aega teadnud ning tunnistagem, mul on ka aktiivne blogi, kuid mitte kuigi sagedaste uute sissekannetega. Blogi jaoks on vaja ideed, alles sellele saab järgneda teostus. Muidugi oleksin võinud lihtsalt mingi järjekordse fancy saidi kokku klõpsida, kuid ma ei näinud sellel enam uuesti mõtet – ja tunnistagem, keegi ei näeks sellel erilist ideed taga.
Kuid selle blogi idee idanes täiesti ise. Kõik sai alguse umbes kaheksa nädalat tagasi, mina sain sellest muidugi teadlikuks alles umbes täpselt kuuaega tagasi, mil nägin neid kahte triipu. Naljakas.
Mis hetkel peaks hakkama pidama rasedusblogi? – kas niipea, kui näed kahte triipu; kas niipea, kui astud esimest korda kaitsmata vahekorda plaaniga uus elu luua; kas niipea, kui tunned, et tahad saada emaks; kas alles siis, kui kõht paistma hakkab; kas alles siis, kui esimene trimester, „ohtlik aeg“, on ohutult möödas? Ausalt, keegi ei tea, millal on õige aeg. Sa ei saa kunagi kindel olla, millal on õige aeg laps saada; sa ei saa kunagi kindel olla, millal on õige aeg säärane uudis paljastada.
8 nädalat
Pildikese peal pole endiselt midagi rohkemat, kui lihtsalt pisike idanev kartulimugul. Kuid ülejäänud keha ja meeled on selle mugula olemasolust vägagi teadlikud. Ideeni oma teekond blogisse salvestada jõudis minuni öisel ajal, kui ma esimest korda kogu selle aja jooksul tõepoolest istusin vannitoas ja embasin wc-potti. Kui kõik näos olevad augud vett tilguvad ja kõhus keerab, on tõesti õige hetk mõelda: Kas seda oli nüüd tõesti vaja?
Endiselt ma usun, et oli. Kui mu vanemad uudisest teadlikuks said, neelas isa keele alla ning ema vaatas mulle etteheitvalt otsa, esitades viimase küsimuse, mida ma sel hetkel temapoolt oodata oskasin: kas paremat isamaterjali ei olnud tõesti saadaval?
Ma ei kujutas paremat ettegi. Kuna me mõlemad oleme alles noored ning praegult peaks olema aeg, kus me otsustame, millisesse ülikooli edasi minna või kuhu tööle või üldse, mida oma eluga edasi teha, siis on kõige kindlam olla inimese kõrval, kes suhtub elusse sinuga sarnaselt: Küll me kuidagi ikka hakkama saame! Sest sedasi on meid mõlemaid kasvatatud.
Tänaseks päevaks on mu rinnad suurenenud ühe korvinumbri võrra, pikka aega suured olnud rinnahoidjad (tänu üle 10kg kaalukaotusele) on viimaks parajad, kohati isegi pitsitavad. Teksapükste kandmise pidin ma lõpetama juba viiendal-kuuendal nädalal – krambid olid enneolematud ning kinnise nööbi ja lukuga oli enesetunne alla nullipiiri. Viimasel kontrollil oli pisike 14.14mm, olles nädalaga kasvanud enda endise suuruse võrra (7.50mm). Samas, olen ma üks katkemisohuga noori, kelle kehas ei toodeta piisavalt raseduse püsima jäämiseks vajalikku hormooni, mistõttu pean kolm korda päevas tablette neelama.
Süüa ma ei taha, kuigi olen teadlik, et pean. Poolte asjade järgi on isu läinud, mida varem võisin lõpmatuseni süüa, ning enamik ajast ei suuda ma lihtsalt välja mõelda, mida ma sooviksin.. Mida ma aga tean, et ma tahan – magada, aga seda ma enamasti ei saa. Uni tuleb kõige ebasobivamal hetkel, öösel pikutan aga väsinult voodis ja vahin lage. Ülemistel naabritel oli viimasel ööl mingi ilge tagumine ja ringisõitmine… ning siis tulevad nemad meile harjavarrega kopsima, kui meil sarja vaadates väike bass on. Elu ei olegi õiglane.
10 nädalat
1. juuni
Ma olen väsinud. Šokk tõi mu lõpuks maapeale ning ma mõistsin viimaks isegi, et ma saan emaks ja et ma ootan seda.
Mida mägesid liigutavat siis juhtus?
Ärkasin hommikul kummalise tundega, et midagi on valesti. Tõusin kiirelt voodist ja tormasin vannituppa. Selleks ajaks olid kõik kohad juba verd täis. Olin hetkega endast väljas, olles täiesti kindel, et tegu on katkemisega. Ajasin noormehe voodist välja ning kiirustasime lähimasse nõuandlasse. Juba registratuuris öeldi mulle, et kõik võib siiski veel korras olla. Ma ei tahtnud seda uskuda, valmistusin kõige hullemaks.. Aga hiljem kinnitas seda ka arst. Kõik oli korras, südameke lõi regulaarselt ja väike elanik oli väga aktiivne. Kui enne seda nutsin hirmust, siis korraga täitsid mu silmi kergenduspisarad.
Ma saan emaks. Praeguse seisuga on kõhutitaga kõik korras.
Olen juba 29. maist saati sinisel lehel olnud, kuna esialgu diagnoositi mul kaltsiumi puudus, mis tõttu on seismine liiga valulik. Kuid praeguste sündmuste valguses pean kahjuks veel kauemaks puhkerežiimile jääma.
