"Elu läbi vitraažklaasi." - kõlab väga sügavamõtteliselt. Raske oli mõelda mida pealkirjaks seekord panna. Kuna olen läbinud pärast viimast postitust nii head kui halba, siis otsustasin valida selle peegeldamiseks vitraaži, kuna seal leidub nii ilusaid kollaseid, kui ka süngeid tumesiniseid ja -rohelisi toone. Kuid kokku on siiski kõik maagiline, täpselt nagu see etapp, mida ma praegu oma elus läbin.
Viimases sissekandes mainisin arsti juures käiku. Nõnda ka oli, et 5. augusti hommikul suundusin arsti vastuvõtule. Enesetunne oli juba ärgates kohutav. Tänu palavatele ilmadele vaevas mind kohutav peavalu, millest õnnestus vabaneda mul kuidagi alles eilseks õhtuks. Paari nädalaga on kaal viimaks korraga hüpanud, seda paar kilo, kuid sama on teinud ka minu kõhuke, mis järjest ümaramaks ja suuremaks läheb. Arstil oli mulle ainult positiivseid uudiseid. Viimaks on suurem oht möödas, mingeid muutuseid toimunud ei ole, kõik on hästi ning võin nüüd jätkata vaid ämmaemanda külastamisega.
Seoses sellega, et ma juba raseduse algusest saati ei ole kannatanud eriti pikalt püsti seismist, oli mind üleviidud kergemale tööle. Seda aga kahjuks mulle võimaldada ei saadud, seega jäin koduseks. Sain samal päeval arstilt ka taaskordse lehe, mille viisin oma tööandjale. Ja sama päeva lõpuks sain teate, et minuga lõpetatakse nüüd leping. See oli suur löök allapoole vööd, kuid kuna olin dekreediasendaja ning see naine nüüd olla otsustanud peaaegu poolaastat varem dekreedist välja tulla, ei ole mul võimalust ka seda vaidlustada. Olgugi, et suuliselt lubati lepingut novembri lõpuni.
Kardan, et rahaline pool läheb nüüd raskeks. Saan oma viimase raha haigekassa poolt lähinädalatel kätte ning siis on kõik. Septembrist läheb mu kallis elukaaslane poolekohapeale, kuna alustab ka oma õpinguid ülikoolis. Dekreedirahadega võin jätta hüvasti ning pean ootama detsembrini, enne kui olukord kergemaks muutub.
Positiivne külg on vast see, et mul on mu kallite vanemate täielik toetus ning lapsele asjadest puudust ei tule, kuna tema tädidelt ja onudelt on kopsakas hulk riideid ning mänguasju üle jäänud (ligi kuus kotikest), võrevoodi ja häll on samuti olemas, ühes mähkimislaua, kahe vanni ja muu seesugusega.
Olen õnnelik, et minu kõrval on inimene, kes mõtleb minuga ühtemoodi. Kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi saame alati. Raske võib olla, kuid meid mõlemit on kasvatatud üles keskkonnas, kus ei olnudki võimalust kõigele. Meil on väga hästi läinud ning saame oma tulevasele tibulinnukesele võimaldada alati kõige tähtsamat - armastust, hoolt ja kodusoojust. :)
Ülemisel pildil asetseb ka meie tore häll, väga armas perereliikvia, kus uinusin kunagi ka mina. Hetkel on sinna sisse eest ära kuhjatud erinevad padjad ja tekid, samuti ka tulevase vanaema poolt kingitud armas laulev mänguelevant ning üks sokiloom.
Täna saime Emmedeklubi poolt kingitusena ka suure paki newborn mähkmeid, igati õnnelik olen ja tänan südamest! :)
Voodikarusell, liblikakostüümides mõmmidega on kingitus ema sõbranna poolt ning kuna see võtab väga palju ruumi eraldi seisvana, on see ilusti hälli külge kinnitatud ja teise nn nagi külge olen riputanud hetkel ise enda tehtud unenägudepüüdjad:
