Selle nädala lõpus saab minu rasedus juba 23-e nädalaseks. Uskumatu! Kuidas ühel hetkel võid elada oma täiesti iseseisvat elu, ilma et keegi sinust sõltuks, ja justkui üle öö on nüüd juba nii ligidal see aeg, kus meie beebi päriselt ilmale tuleb ja me oleme igaveseks mitmekesi. Tegelikult on päris hea, et rasedus nii pikk on ja saab kuude kaupa end kõigeks ette valmistada. Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema selle peale, mis tunne on, kui tegelikult ei ole enam seda sama vabadust teha kõike just sel hetkel, kui pähe tuleb - minna sõpradega õhtul mõnusasse kohvikusse veini jooma või kinno siis, kui tuju on. See mu kõhus müttav pisike põnn on meile maailma kõige suurem rõõm ja südamest armastusega valminud beebi, aga ikka on ju päris mitmeid asju, mille suhtes tuleb tegelikult päris pea ees tundmatusse hüpata ja mis esmapilgul natuke hirmutavad on... Ja veidi on selline patune tunne ka niiviisi mõelda ja natukene tundub, et beebi kõhus justkui äkki kuuleb, mis mu peas toimub, aga ma arvan, et need mõtted vilksavad kõigil rasedatel vähemalt korraks peast läbi.
Näiteks seesama vabaduse kaotamine. Ma igatsen juba praegu nii väga ühte mõnusat veiniõhtut kusagil pööningukohvikus! Aga kui beebi tuleb, siis on selleks ju veel vähem mahti. Ei tea ju sedagi, kuidas näiteks rinnapumbaga hakkab minema ja kui palju siis üldse on järgnevate aastate jooksul "vabadust" on aega iseendale võtta (kui isekas ma endale tundun! Ja juba see sõna, rinnapump, kõlab nagu suur reetmine!). Ma tahan igatahes nii pikalt rinnapiimatada, kui võimalik.
Ja beebil on ju rutiini vaja. Meil on siin üks tuttav pere, kelle kolmeaastane tütar on alles praegu hakanud esimest korda normaalselt läbi öö magama, aga selle jaoks on nad ka kehtestanud täiesti raudse rutiini ja me teame, et neid saab välja kutsuda ainult kaks korda päevas, mõlemal korral kolme tunni jagu. Ülejäänud aegadel peab laps oma toas oma voodis magama. Ja kui paljud sõbrad hakkavad jaksama just meie päevaplaanist kinni hoida? Inimesed ei pinguta siinpool sõpruste pärast nii palju, kui Eestis. Kõik on enam-vähem nii, et kui juhtume nägema, siis juhtume. Sõprus juhtub ainult siis, kui olukord seda parasjagu soosib. Kas me jäämegi siis äkki päris üksi?
Ja siis reisimised. Me reisime ikka mitu korda aastas ja mitte Tallinnast Põlvasse, vaid üle ookeani. Ma ei julgegi mõelda, kuidas beebi 20-tunniseid lende üle hakkab elama, veel vähem nendest summadest, mis kolme inimese lennutamiseks kuluvad. Siiani käisin tihtipeale üksinda rändamas, aga nüüd tuleb beebi ja see tähendab, et ka isa ei taha oma lapsest sugugi eemal olla. Kolm piletit ühe asemel, iga kord.
Ja lemmikloomad! Meil on kaks kassi, kellest üks on iseäranis armukade ja kartmatu. Me võtsime ta kunagi tänavalt ja ta otsib siiamaani vist oma hulkuripäevade korvamiseks väga palju lähedust ja tähelepanu, tahab öösiti meie padja peal magada ja äigab teisele kassile üle turja, kui too peaks kellegi käest hea sõna või täis toidukausi saama. Ja kui majas on pisike laps... Me peame hällile võrkkatte muretsema, aga kas see tõesti peab kassi kinni? Või kas me suudame kassid ööseks kuhugi luku taha panna? Ja kui kogu korter on kassikarvu täis ja mul ei ole beebi kõrvalt aega koristada? Kas me suudame selle kassi armukadeduse sõpruseks pöörata?
Ja kuidas ämma ja äiaga saab... Neil on perekonnast hoopis teine ettekujutus, kui minupoolsel perekonnal - et laps sünnib tervele perele ja on kõigi kasvatada ja nunnutada. Ja mul on seetõttu mingi irratsionaalne hirm, et nad tahavad äkki mu lapse juba kohe ära kaaperdada. Talle oma suva järgi sööke anda, mitte meie reeglitest ja rutiinidest kinni pidada ja meile igal võimalusel külla sadada. Ma ei taha isegi oma last nende hoida jätta. Ma tahaks ise lapsehoidja valida, kui üldse. Aga abikaasale ei saa ma seda ometi öelda ja pealegi mõtlen häbiga, et minu endagi jaoks oli vanaema väga lähedane inimene, hoolimata oma suhetest minu ülejäänud perekonnaga. Ma ei taha oma lapsele ka seda ära keelata. Aga ikkagi, kuidas teha kindlaks, et nad meie reegleid järgivad? Kui nad saavad ükspäev näiteks teada, et me lapsi vaktsineerida ei ole otsustanud? Või et ma ei taha oma last liha ja suhkrut sööma panna? Või et ma olen lapse võimalikult varajase iseseisvumise poolt?
Veel kardan ka seda, kuidas ma oma närve valitsen, kui kõik maailma inimesed tahavad hakata nõu andma, kuidas kõige parem on last kasvatada. Teate küll, seda ilma küsimata nõu. Eriti siinpool ookeani, kus kogu suhtlemine toimub täiesti filtrivabalt ja lauseid, mis algavad sõnapaariga "sa peaksid" nähakse kui midagi, mille eest peab tänulik olema ja mitte solvanguna võtma.
Noh, ja siis veel loomulikult, et kuidas nende igapäevaste kulutustega hakkab olema. Mähkmed on ju tegelikult nii kallid, kui arvutama hakata!
Ja appikene, kõik need sotsiaalsed kohutusted, mis beebiga kaasa tulevad. Sünnipäevade korraldamine ja lasteaiatamised ja arstilkäigud ja miljon muud asjaajamist. Kõik sugulased, kes igal pool tahavad lapsega tutvuda. Ja kuidas ma ajaliselt kõigega hakkama hakkan saama, enda elu ja beebi, kodu, mehe, sõprade, pere ja tööga? Ja sellega, et ma olen ikkagi naine ja mina ise ka edasi ja ei upu ainult mähkmetesse? Ja kas ma ikka suudan lapse hiljem endast lahti lasta ja mitte lollide asjade pärast muretseda, kui ta on aastate viisi 24 tundi minu küljes olnud?
Vahel ikka tulevad kõik need mõtted pähe ja hakkab veidi hirmus ja korraks tahaks pea liiva alla pista ja vaikust kuulata.
Ma tean ju küll, et tegelikult saab kõik täiesti normaalne olema. Aga iga uus asi on veidi hirmutav. Ja emaroll - see on ju terveks eluks. Maailma kõige sügavam rõõm, maailma kõige sügavam mure.
