Täiesti üllatuslikus korras käisime eile ultrahelis, ma isegi ei olnud märganud, et arst mulle veel ühe oli määranud. Ega taibanud ka aru saada märkest saatelehel, "värviline doppler". Nii et kui omast arust läksin esmaspäeval vereproovi andma, sain kohe aja ka ultrahelisse.
Heitsin pikalt nagu ikka, beebi nägi välja nagu ikka, ainult et loomulikult jälle suurem - ja siis ühtäkki, peale viit minutit must-valget tukslemist ja käekesi, täitus ekraan päris värvilise 3-D pildiga. Mitte sellise sogase ja natuke hirmutavaga, vaid päris-päris väikese inimese näoga! Issi silmad, emme nina, meie mõlema huulte kuju, kõik oli esimest korda päriselt ka näha. Uskumatu! See pisike tüüp, kes mind iga päev nii palju togib ja nügib, on nüüd kuidagi täiesti tõeliseks saanud. Ja täpselt selline näeb ta välja ka, nagu ma oma vaimusilmas meie kahe segu ette kujutasin. Nii mina kui abikaasa vaatame siiamaani seda pilti hämmeldunult iga viie minuti tagant ja ei suuda uskuda seda üüratut armastuse tunnet, mis selle väikese näo nägemisega südamesse tekkima hakkas. Süda puperdab veidi, õnnest. Ja natuke võtab põsed õhetama ka. Täiesti nagu kevadine armumine. Beebi müksab jälle kõhust nii, et kleidiserv võpatab. Kas tõesti seesama väike tüüp?!
Noh, ja nüüd on palju kergem juba ka nimedest mõelda. Salaja on meil beebi nimi vist õige raseduse algusest olemas olnud, aga ma ei ole tahtnud sellest kellelegi rääkida. Ikka tahaks ju selle pisikese mehe näo ka enne ära näha ja üleüldise olemise. Ja nüüd, kui ta oma prunthuultega meile kogu aeg pildi pealt vastu vaatab ja päris täpselt selline tita välja näeb, nagu tunne oligi, on südames see nimi kuidagi päris ära kinnistunud. Välja ei julge ikka veel kõva häälega öelda, aga me mõlemad juba teame, et küllap nüüd nii jääb. Kuidagi on tema eluraja ette kujutamine hoopis selgem, kui üleeile. Kuidagi nagu paistaks iseloomgi läbi näojoonte välja.
Nüüd on see vist alanud, see ahviarmastus, mis paneb kogu muud maailma enda ümbert unustama. Mingi segane armumise tunne ja ühtlasi salaja aina lähemale triiviv mõte, et me kumbki ei ole kedagi nii täiuslikku varem oma silmaga näinud. Ja see on meie päris oma poeg!
"Ma ei kujuta ette, et võiksin kedagi veel rohkem armastada, kui sind ja oma perekonda," teatab abikaasa mõtlikult. Aga mina kujutan küll - midagi sellist, et põlved võtab igaveseks nõrgaks ja kogu maailma armastus saab täiesti uue perspektiivi. Kuidagi ääri-veeri on see tsunami meid nüüd tabamas. :)
