Siin mail on kombeks korraldada rasedale beebiootuspidu, baby shower. Nõue number üks: peab olema olemas ja kindlaks määratud beebi nimi, sest "mida muidu õhupallidele kirjutada?!". Järgmiseks tellitakse kusagilt graafikast roosad või sinised koomiksilaadsed kutsed, kallis sõbranna, ämm, ema, oled oodatud jne. Abikaasat mitte kaasa võtta jne. Edasi tehakse rasedale mähkmetest "tort", mille taustal kõik saavad väsinud rasedaga koos pilte teha, käed tema kõhul südame kujukest imiteerimas. Seintel on õhupallid ja sildid beebi nimega, laual mängukarukujulised koogikesed beebi nimega, igale külalisele kingitused sildiga, millel beebi juba emaüsast teatab kirja teel, kui tänulik ta on, et tema suurpäeval kohal viibiti. Ja terve peo peab rase istuma külalisteringi keskel ja pakkuma erinevaid meelelahutuslikke teatritükke stiilis silmad kinni seotult kingituste mõistatamine, ahhaa, siit nüüd tuli vist rinnapump! Aplaus ja fotoklõps koos elevil kinkijaga. Beebinuku mähkimine. Ja-nii-edasi, taustal kõlamas lääge muusika.
(Ja kibestunult ja eestlaslikult ma tahaks salaja veel lisada, et kogu selle riituse peab üle elama ilma ühegi klaasi veinita, sest me oleme ju rasedad!)
Oeh. Juba ma kuulen hirmuga, et siinsed ladina-ameerika sõbrannad on omavahel kokku saanud ja midagi minu rasedusest arutanud. Juba ma pabistan iga kord, kui keegi küsib, kas mulle sellel või tollel päeval võib külla tulla. Palun ärge tehke seda mulle! Katsikutele võin hiljem kõiki sõpru kutsuda, ükshaaval ja ilma kärata, aga rasedana tundide viisi selle pillerkaare keskel viibida? Ma olen põhjamaalt, mulle meeldib vaikus! Ei meeldi, kui mu kõhtu ilma ettehoiatamata käpitakse. Ei meeldi sundolukorrad, ei meeldi, et järgmisel päeval peale pidu lebab kogu see õhupallimeri ja paberimajandus beebi nimedega kusagil rentslis prügikasti kõrval. Ja veel ei meeldi kümned kingitused, mis on kinkija näoga ja mida me võibolla tegelikult kunagi kasutusele ei võtagi. Just seetõttu, et siin kiputakse vastsündinud beebitüdrukutele kinkima asju stiilis "niii nunnud nahksaapad, Beyonce'l on ka sellised!", kuldkõrvarõngad, leopardinahkne kleidike ning beebipoistele asju stiilis maailma kõige kallima firma tossud, 0-1 kuud, ja kuldkäekett. Ma ei ole tänamatu, aga beebi on lihtsalt BEEBI. Pisikene inimene! Beebi ei jaga brändidest veel mõhkugi ja kuldehted jäävad talle lihtsalt ette! Ja mida ma hiljem kõigi nende asjadega peale hakkan, mis meie maailmavaatega kokku ei lähe? Hea küll, parematel juhtudel antakse tšekid kaasa, et saaks suuruse õigeks vahetada. Aga no riili?! Ja siis need süütult süüdistavad kommentaarid, ma polegi beebit enda kingitud nahkpükstes näinud!
Siin on selle nimi "beebile armastuse jagamine" ja vanemad peaksid selle üle õnnelikud ja tänulikud olema ning oma arvamustega teelt ära kasima. Laps on ühiskonna oma ja mitte emme oma. Ja mida rohkem armastust, seda parem! See käib ka igapäevaelu kohta, näiteks on okei krabada paarikuune laps tänaval emme sülest kriiskava parfüümipilves hõljuva "tädi Maria" sülle, teda huulepulgasuudlustega üle valada ja siis näiteks teda enam mitte tagasi anda enne, kui ema juba tungivalt nõuab, sest aeg on edasi minna. "Tädi väike tupsununnuke!!!" on järgmisel sekundil luba küsimata instagramis ja feissbukis üleval, sest tädi väike telefon töötab kiiremini, kui ema refleksid.
Keskteed siin ei tunta. Privaatsust nimetatakse isekuseks. Kultuuride värk.
Aga baby shower'i kohta on mul väga tugev arvamus juba selle meeletu raiskamise pärast, mis sellega kaasas käib. Jumala eest ei küpsetata midagi ise, sest see on alamklassi märk, ja pealegi rase peab puhkama. Nii et a) graafikaraha, b) bännerid, c) õhupallid, d) spetsiaalkoogikesed, šokolaadikommikesed, makaroonikesed, e) kingipakid külalistele, f) hunnik tarbetuid kingitusi. Kuuest punktist viis leiab kasutust tõenäoliselt ainult peo ajaks, sisaldab rohkesti plastikut ja lendab peale paaritunnist pidu Lõuna-Ameerika olematusse jäätmeringlusesse. Keskkond kannatab. Põhjamaine rase kannatab ja beebi ei tunne end kannatava emme sees hästi. Win-win on ladina-ameerika külaliste olukord, kes saavad teineteisele näidata, kes endale kallima firma kinke suutis lubada ja ühtlasi võidavad paar-kolm instagrami pilti, kus säravpringi kaunitari kõrval seisab loppis ja paistes rase, kergitades ilmselgelt külalise sotsiaalmeedia punktiskoori taevasse.
Salaja mõtlen sellele, milline privileeg on Eesti beebidel, kellel on maakodud ja värske õhk ümberringi kriiskavate tädide asemel. Kus ühiskond ei taha su lapse kasvatamist üle võtta, juba emaüsast alates. Paar kuud veel...
