Raseduse viimased kuud oli minu jaoks tõeline puhkus. Oli erakordselt soe kevad ja varasuvi, võtsin palju päikest ja käisin ujumas. Sõitsin niisama vanavanemate ja Tallinna vahet, lugesin raamatuid, kandsin oma imeilusaid suviseid kleidikesi. Töömuresid ei olnud, rahamuresid ei olnud, lapse jaoks oli kõik valmis. Jah, vot see oli tõeline puhkus.
Selge see, et kui Annu sündis sai puhkus läbi. Päris raske oli kohaneda. Siiani ilmselt kohaneme mingil määral. Magada ei saa praktiliselt üldse. Eile meenutasin, et veebruaris, enne kui Annu haigeks jäi, oli mingi üürike aeg, kus ta päris normaalselt magas. Mingi nädal või kaks. Enne ja pärast seda olen ikka maksimaalselt 3-4 tundi jutti magada saanud. Ja see on ka maksimaalne tundide arv. Enamasti jääb see järjest magatud tundide arv kuskil kahe tunni piiridesse. OK. Ei hala. Mida siin ikka seda und taga nutta. Ükskord ikka jälle magada saab.
Kõige selle magamatuse ja lapse „hooldamise“ vahel on mul ikkagi piisavalt energiat ja tahtmist, et käia tööl. Ma ei tea, kas ma olen seda siin blogis üldse maininud või ei ole, aga igatahes nii see on. Natukene teen tööd. Kord nädalas käin kodust ära, vahel olen vaid paar tunnikest ja väike summa tiksub iga kuu juurde. Ma ei käi tööl, et saaks parimaid asju poest osta, vaid selleks, et raha kõrvale panna, kuna renoveerime väikest viisi minu vanaema maja (vanaema ise seal enam ei ela).
Ma ei tea, kas see on see teema, et „kes teeb, see jõuab,“ aga miskipärast olen võimetu täiesti tegevusetult olema. Loomulikult on päevi, kus ma sisuliselt ei teegi midagi erilist, loengi vaid raamatut või vahin televiisorit Annu une ajal, aga enamasti on mul päevaks n-ö missioon. Neljapäeviti ma näiteks koristan kogu elamise ära. Teistel päevadel nii kindlaid plaane ei ole, need tekivad kuidagi iseenesest. Vahel on missiooniks poes käimine, teinekord kaardi meisterdamine jne. Aina sagedamini tuleb ka kodust kirjatööd teha (olen ametilt ajakirjanik).
Vahel olen ma suisa pahane enda peale, et miks ma siis nüüd ei oska seda puhkust nautida. Lapsehoolduspuhkust, ma mõtlen. See on ju mõeldud nii, et saan pühenduda täielikult oma lapsele, teha asju temaga koos, nautida niisama olemist, vabadust ja seda, et elus puuduvad muud stressorid. Seda enam, et olen inimene, kes ei saa öösel magada, kui mõni töö või varasemalt ka näiteks kooliga seotud mure, tähtaeg vms vaevas. Miks ma enda niigi väikest uneaega veel vähendan? Nagu mingi sisemine tung on tekkinud, et peaks olema midagi rohkemat kui „kodune ema“ ja no nüüd ma siin siis tunglen. Eks näis, mis saab.
