Külastasin sel nädalal üle pika aja jälle ämmaemanda kabinetti. Lootsin, et sel korral saan teada midagi uut ja rõõmustavat kõhubeebi kohta, aga ei. Nii nagu alati, ei miskit. Kõik on lihtsalt liiga korras.
Natuke kadedaks on teinud kõik need Facebooki juunibeebide grupi postitused, kus rasedad jagavad oma tulevase tita eeldatavat kaalu. Ma tahaksin ka teada ju! Vastuseks minu küsimusele, ütles ämmaemand, et lapse kaalu ei vaadatagi ekstra, kui just ei ole põhjust arvata, et ta on ala-või ülekaaluline. No jah. See on ju iseenesest hea uudis, eks ole? Pealegi, pidi see kaalu arvutamine väga hägune olema ja sugugi mitte täpne.
Ma ei lõpetanud aga jauramist ja rääkisin, kuidas ma suure enamuse ajast ikka end väga kergelt tunnen, kõhu olemasolu ära unustan ja kuidas aeg-ajalt jälle keegi jõuab ära mainida, et minu kõht võrreldes nende ema, õe, tädi, sõbrannaga vms on väga väike. Arst siis mõõtis mind natuke silmadega ja kinnitas naeratades, et täiesti keskmine kõht. See mõõtmine, mida ta iga kord on teinud, kinnitab samuti, et kõht ikkagi kasvab tasa ja targu ning kõik peaks olema vägagi korras.
Okei. Kõhuteema saime ammendatud. Siis rääkisime minu probleemsest hemoglobiinist. Eelmiseks visiidiks oli hemoglobiini tase mõnusalt tõusnud ning eeldasin nii ka seekord. Ei, sel korral oli tase sama. Mis tähendab, et rauatablette jään sööma ilmselt kuni sünnituseni. Arst kirjutas mulle igaks juhuks uued tabletid, ehk ei ole need, mis ma praegu söön lihtsalt sobivad. Õnneks kinnitas ta ka, et hemoglobiini tase 101 ei ole sugugi halb ja kui ma selle tulemusega peaksin sünnitama minema, ei loetaks seda madalaks, vaid normaalseks.
Hemoglobiin korras. Nüüd oli aeg kaalu peale astuda. Viie nädalaga olin juurde võtnud 2,8 kg ja rasedusega kokku siis 9,2 kg. Päris hirmutavalt suur number juba, misest et normaalne. Viimasel ajal olen natuke tajuma ka hakanud seda kaalu, ma mõtlen mujal kui kõhul, ja ma ei jõua juba vaikselt ära oodata seda aega, mil saaks jälle korralikult end trennis higiseks ajada!
Kõhutitake ise on end kenasti juba minu emakakaelale sättinud peaga ning arst kinnitas, et sellest ka tutipussitamise valud. Kuna kõik on korras ja laps on paigas, ei jää nüüd muud üle, kui vaid oodata, mil ta valmis välja tulema on. Selles osas on mul segased tunded praegu. Ühest küljest ei jõua ma ära oodata, et teda juba näha ja katsuda, aga teisest küljest on see omajagu hirmus ka.. Ja nagu ma juba ütlesin, tunnen ma end enamus ajast ikkagi väga mõnusalt ja naudin praegust kõhukat olekut, naeratavaid inimesi enda ümber ja käsi, kes tahavad mu kõhukest katsuda.
Mõni pereliige siin ennustab, et küllap ta ikka maikuus tuleb, pidid ju tüdrukud varajased olema ja siis ütleb kohe teine, et oi, tüdrukuid kantakse tavaliselt üle ja küllap ta sul juunis ikka alles ilmavalgust näeb. No võta siis nüüd kinni…
Nädalaid on mul tänase seisuga 36+3.
Madiken, Emmede Klubi toimetus