Ma mäletan, kui ma olin 15aastane, mõtlesin, et ideaalne aeg esimese lapse sünnitamiseks oleks siis, kui ma olen 24aastane. Eks ma andsin endale ikka aru, et kõik oleneb ju tegelikkuses sellest, kas üldse ja kui, siis kes mu kõrval sel eluhetkel on. Ideaalis võiks ju lapsel ikka isa olla ja selline, keda ema ikka armastab ka. Lihtsalt selline vanus tundus tol ajal minu jaoks sobiv.
Praegu ma olen 23aastane ja sel hetkel, kui präänik siia ilma tuleb, olen endiselt 23aastane. Laps tuleb tiba varem kui ma teismelisena ette kujutasin. Ja kui arvesse võtta, et tegu ei ole planeeritud lapsega, siis ikka väga palju varem kui ma oleksin võinud üldse arvata veel nii umbes kuus kuud tagasi.
Kuigi ma olen küllaltki impulsiivne inimene ja teen sageli otsuseid uisapäisa, ütlen asju mõtlematult välja ja tulen suurtele elu muutvatele ideedele üle öö, tundub siiski, et mulle ei meeldi ootamatud plaanide muutused. Olen ikka täheldanud seda, et kui olen endale midagi pähe võtnud ja see mingil põhjusel teoks ei saa, muutun tujukaks, pahuraks, kipun pirtsutama. Eriti, kui minu plaane on seganud keegi teine oma tegemistega.
Ühest küljest ei kujutaks ma mingisugust teist stsenaariumi enda puhul ettegi, kui vaid ootamatu, planeerimata rasedus. Mulle tundub, et see otsus „nüüd ma olen valmis emaks saama“, oleks liiga raske, mida vastu võtta. Kuidas üldse päris valmis olla selleks? Teisest küljest, tuli see uudis ikka väga ootamatult ja rabas korralikult jalust. Lõi sassi kõik mu plaanid selleks aastaks ja sundis mindki ennast muutma.
Tegelikult olen lapse saamist alati elu loomulikuks osaks pidanud ja seda aega igatsenud ning oodanud. Olen alati tänaval rasedat naist kohates vaatama jäänud. Nad tunduvad senini minu jaoks tohutult ilusad, rahulolevad ja kuidagi.. õnnelikumad. Mitte ainult emotsionaalses mõttes, vaid mulle on alati tundnud neid vaadates kadedust, et neil on vedanud. Ilmselt on neil kodus armastav mees, toanurgas istub juba lapsehäll ja laual istuvad raamitud ultrahelipildikesed..
Inimene on juba kord selline loom, kes igatseb ikka seda, mida ta parasjagu ei saa. Nii kuis ma nüüd olen rase ja juba kahekümne viiendat nädalat, siis ma märkan ikka rohkem seda, mis minu elus eriti kauge tundub olevat. Näiteks:
- Kleidid. Olen täielik kleidifriik! Suvel alles mingi aeg lugesin ja sain kokku 43 imearmsat kleiti. Eks ma aeg-ajalt loobun mõnest viies neid kohalikku heategevusfondi, kes hilpe vastu võtab või kinkinud edasi mõnele heale sõbrannale. Üldiselt tuleb neid vist ikka rohkem juurde. Nüüd aga enam mitte. Põhjuseid on palju. Esiteks, minu prioriteedid on muutunud. See väike raha, mis ma saan, kulutan nüüd pigem nt küttepuudele. Jap, nii glamuurne. Ja siis ma vaatangi televiisoris, ajakirjas, kataloogis, tänaval, töö juures, kuidas ilusad, saledad, taljedega naised kannavad kauneid, siidiseid, lühikesi, liibuvaid kleidikesi.
Ma tean, ma tean. Keegi ei keela mul praegugi neid kanda. Ja ma kannangi! Aga mul ei ole enam taljet, mu rinnad ei mahu enam igasse kleiti ilma et ma mingi pervert välja näeks. Lisaks ei tunne ma end enam nii mugavalt end liibuvasse kleiti libistades või eriti lühikestes kleidikestes. Ma ütleks, et alles veebruari kuu algusest saati tunnen ma end jälle oma kehas piisavalt mugavalt, et isegi võiks natuke ihu näidata. Kõht on nüüd selline mõnus, paras, ei sega ja on isegi natuke armas..
- Kontsakingad. Ma jumaldan neid! Ja ma tean, kui raske on jälle nendega harjuda, kui ei ole mõnda aega neid kandnud. Üsk vahe, nii umbes 2-3 aastat ma ei kandnud kontsakingi praktiliselt üldse. Omad põhjused. Siis aga 2013. aasta jaanuarist tegin kannapöörde ja hakkasin AINULT kontsakingi kandma! Milline naiselikkuse võidukäik see oli! Küll ma olin ilus, sihvakas ja see mõnus kontsaklõbin.. mmm…
Raseduse algus oli minu jaoks raske. Ka füüsiliselt. Enesetunne oli kõikuv ja ihu ihkas mugavust. Kleidid ja kontsad viskasin nurka. Hakkasin kandma teksapükse (mida ma vihkan ja armastan üheaegselt) ja pikavarrukalisi toppe. Ja nüüd kuis ma jälle hakkan end enesena tundma, märkan ma igal pool kontsakingi! Märkan ka seda, et mul ei ole ühtegi saabast, millel oleks kontsad, mis rahuldaks minu vajadusi.
Ma ei tea, kui kasulik või kahjulik on kontsadega praegu käia. Ma ei tea ka, kas mul üldse see õnnestub. Aga ma teen proovi. Tellin endale selle palga eest ka paari kontsaga kevadisi saapaid. Kui on käes, venitan selga ka mõne mõnusa kleidi ja siis… vaatan peeglisse ja naudin:) Eks siis paistab, kas kannatab ka tänavale kablutama minna.
- Õlle kaanimine. No ausalt! Ma armastan õlut. Mul lihtsalt hakkavad meeletud neelud käima, kui ma näen kedagi õllepudelit avamas või õlut välja valamas või seda endale kõrist alla kulistamas. See mõnus leivane aroom, gaaside mulin ja läikiv vaht… Issand, kus ma võtaks kohe kolm pudelit ette ja lihtsalt valaks need endale sisse! Ma ei ole rõve alkohoolik, päriselt ka. Ma vannun. Aga no on selline isu.
- Jõusaali trenn! Olen sellest ennegi kirjutanud, aga see soov ei ole veel raugenud. Mind lihtsalt ei rahulda need ujumine, jalutamine ja jooga. Tahan trenni, mis nõuaks minult rohkem kui vaid sisse ja välja hingamist! Tahan higi, õhetavaid põski ja valusaid lihaseid! Just lugesin, kuidas üks piiga teeb praegu eksperimenti, mille käigus ta treenib end kolm korda päevas. Kadedaks teeb! Ma tahan ka end pooleks rebida ja vaevu koju roomata, et siis järgmine päev uuesti jõusaali roomata. Ma armastan seda mõnusat väsimust. Mulle nii meeldib oma lihaseid tunda ja loomulikult ka neid lõpuks nägema hakata pärast pikki kuid treenimist..
