Keskmiselt viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas veedan ma oma armsal tööpostil kontoris. Kohe päris raseduse alguses otsustasin, et mina olen võimalikult kaua tööl. Siin on ju nii mõnus! Praegugi istun oma töölaua taga ja kasutan vaba hetke selle kirjatüki loomiseks. Mul on selleks siin võimalus. Keegi paaniliselt mulle kuklasse ei hinga.
Niisamuti on võimalik mul ka viisakalt ette teatades kontorist lahkuda ja hoopis kodus tööd teha. Või mitte teha. Ülemused on väga mõistavad minu uue olukorra suhtes. Tegelikult on nad alati mõistvad ja kui ikka haigus või lihtsalt halb enesetunne kallal on, siis ei ole mõtet ka end kontoris piinata.
Lisaks on mu töö loominguline, mis omakorda loob teatud vabadused. Kuigi mul on tähtajad, millest pean kinni pidama, on mul alati nendeni piisavalt aega, et saan tööasjad ilma suurema pingeta ning ka näiteks blogi sissekande tehtud. Ise valin omale sobiva tegutsemisaja- ja viisi.
Koht peaks aga üldreegli järgi olema siiski kontor. Minu puhul see töötab hästi, kuna ma ei suudakski kodus ilmselt tööasjadele keskenduda. Teinekord, kui tööd väga teha ei ole, on see aga paras tüütus. Nüüd rasedana eriti.
Pikalt ühes asendis istumine ei ole meeldiv ka inimesele, kes ei ole rase. Seda enam painab see mind. Küll väsib selg, küll sabakont, siis jälle tahaks jalgu üles tõsta või hakkab präänik meeletult siputama ega lase keskenduda.
Samas dekreeti varem minemist ma ka ette ei kujutaks. See kuu enne sünnitust, mis ma plaanin kodus oma jalgu sirutada, tundub juba piisav aeg. Esiteks, hakkaksin puudust tundma nende ülimalt vahvate inimestega suhtlemisest, kes siin tööpostil mind iga päev tervitavad ja teiseks, kardan, et manduksin täielikult ära. See tähendab, et miski ega keski ei sunniks mind oma aju rohkem kasutama kui on vajalik söögi tegemiseks või toa koristamiseks.
Niisiis kavatsen ma palgapäeval soetada endale fitness-palli, millel kontoris istuda. Olen aru saanud, et see ei olegi tänapäeval enam nii tavatu ja seda kasutavad ka teised inimesed peale rasedate. Mu emal oli see kunagi koduses kabinetis, kus ta arvuti taga istus ja ka minul oli au seda palli kasutada. Kuigi palli-võõral inimesel võib tunduda pallil „õõtsumine“ ebamugav ja veider, siis seda proovinud inimesena pean ütlema, et ilgelt mõnus on!:)
Kui ma nüüd kunagi viitsin järele uurida palju võiks üks kott-tool maksta ja kui selgub, et see ei ole hiiglama kallis, siis ma kavatsen ka selle siia kontorisse soetada. Siin on täpselt puudu üks lebo-punkt, kus korraks lihtsalt istuli end visata. Veel parem oleks muidugi diivan, aga ma kardan, et minu rahalised võimalused selleni päris ei küündi.
Mis veel kontoritöö plussiks on – pidev soe ruum. Meil on kodus ahjuküte ja juhuslikult kütame me väga vana maja, mis kogu sooja esimesel võimalusel ära annab, nii et kütmist on palju ja päris soe-soe, millega olin siiani keskküttega korteris elades harjunud, ikka ei ole. Siin, töö juures, on aga mõnus. Lisaks on siin selline suurepärane asi nagu veekanister, kust saab nii külma kui sooja mõnusat vett ühe nupu vajutusega.
Ja mis veel! Soe tualettruum. Tundub naljakas? Noh, mul ei ole kodus sooja WC-d. Meil on kuivkäimla, mida ei saa päris välikäimlaks nimetada, sest selle kasutamiseks ei pea päris õue minema, aga maru külm on seal sellegipoolest, kuna seda osa majast me lihtsalt ei küta. Seal on enamasti umbes sama külm kui õues. Nii et ta on ikka tegelikult välikäimla, aga ainult selle vahega, et kui sokkis minna, siis sokid jäävad siiski kuivaks…
