Rooma Lex Regia (kuninglik seadus) hiljem, Lex Caesarea (impeeriumi õigus) aastatel 700-600 e.m.a. nõuab loote ema üsast välja lõikamist ema surma puhul sünnitusel või sünnitustähtajal. Sellest seadusest sai religioosne uskumus, et rasedat naist ei maeta laps emaüsas.
Väide, et keiser Julius Caesar sündis keisrilõike läbi on arvatavasti siiski vale, sest väidetavalt ei elanud sel ajal emad lõikust üle. Esimene naine, kes teadaolevalt keisrilõike järgselt ellu jäi oli šveitslanna 1580. aastal.
Veel kaua aega peale seda peeti keisrilõiget väga äärmuslikuks sünnitusabi operatsiooniks.
Ka tänapäeval tehakse keisrilõiget vaid vajadusel, sest see on suur kõhuõõne operatsioon mis võetakse ette vaid siis, kui lõikusest tulenevad ohud emale ja lapsele on väiksemad, kui ohud lõikust mitte teha.
Miks keisrilõikust tehakse?
Keisrilõiget tehakse meditsiinilistel näidustustel, kui ema või lapse seisund ei võimalda vaginaalset sünnitust või vaginaalse sünnituse riski ema või lapse jaoks hinnatakse suuremaks kui keisrilõikega seotud riske.
Näidustusi võib jagada mitmeti: emapoolsed või lootepoolsed, suhtelised või absoluutsed – mille puhul ei ole vaginaalne sünnitus mingil juhul võimalik.
Lisaks võib keisrilõiked jagada plaanilisteks, kui näidustus selgub raseduse käigus ja keisrilõike aeg planeeritakse ette, või erakorralisteks, kui ema- või lootepoolne näidustus tekib raseduse ajal või sünnituse käigus avanemis- või väljutusperioodis.
Sagedasemad keisrilõike näidustused on
- preeklampsia (raseda vererõhu tõus, millega võivad kaasneda tursed ja neerude läbilaskvus valkudele)
- diabeet
- loote tuharseis
- loote suurem kehakaal
- kiiret sekkumist nõudvaid loote seisundi muutused sünnituse käigus
Järjest enam tehakse ka keisrilõikeid naistele, kelle eelmine rasedus on lõppenud keisrilõikega. Siiski ei tähenda varasem keisrilõige alati seda, et ise sünnitamine ei ole mingil juhul võimalik.
Järjest enam räägitakse ka keisrilõikest naise soovil, põhjenduseks sünnitushirm. Sünnitushirmu peetakse üldiselt normaalseks nähtuseks, sellel on omad põhjused, mis sunnivad naist sünnituseks valmistuma ja eelseisva kohta infot otsima. Sünnitushirmudest peaks rääkima ämmaemanda või naistearstiga, vajadusel kutsutakse appi ka raseduskriisinõustaja või psühholoog. Hirme on alati võimalik lahti rääkida, hea nõustamine sünnitusel toimuva kohta peaks suured hirmud hajutama.
Kuidas keisrilõikust tehakse?
Suur osa keisrilõigetest sooritatakse mitte üldnarkoosis vaid spinaalanesteesias ehk seljasüstiga (ema on operatsiooni ajal ärkvel), et vältida narkoosirohtude sattumist lapse organismi. Erakorraliste keisrilõigete korral, kus esineb loote ohuseisund, ei ole seljasüsti teostamine alati võimalik, sest lõikus tuleb teha väga kiiresti. Kõht avatakse kas horisontaalse või pikilõikega. Emakas avatakse emakalihase lõikega ja laps tõstetakse välja. Sama haava kaudu väljutatakse ka platsenta. Emakalihas ja kõhukatted suletakse õmblustega, viimasena õmmeldakse nahk. Õmblemisele kulub märgatavalt rohkem aega, kui kõhukatete ja emakalihase avamisele.
Soovi korral võib isa viibida keisrilõike juures. Isa kutsutakse operatsioonisaali peale spinaalanesteesia teostamist. Isa istub toolil patsiendi peatsis ja toetab ema oma kohalolekuga. Peale lapse sündi võib isa jääda operatsioonisaali kuni lõikuse lõppemiseni või siirduda koos ämmaemanda ja vastsündinuga sünnitusosakonda. Erakorraliste üldnarkoosis teostatavate keisrilõigete puhul, kus tavaliselt kõigil on kiire, isa operatsioonisaalis ei viibi.
Peale operatsiooni viiakse naine intensiivravi palatisse, kus jälgitakse reeglina 6 tundi (vajadusel kauem) enne sünnitusjärgsesse palatisse viimist.
Üldjuhul lubatakse juua 6 tundi peale keisrilõiget ja voodist tõusta järgmisel päeval peale keisrilõiget. Keisrilõikele järgneval päeval eemaldatakse side operatsioonihaavalt ja ämmaemanda abil võib minna dušši alla. Sooja vee ja seebiga on soovitav pesta ka operatsioonihaava piirkonda. Keisrilõikele järgneval päeval võib süüa kõiki haiglas pakutavaid toite ja vajadusel lisatoitu, vältida tuleks gaasi tekitavate toitude ja gaasi sisaldava mineraalvee tarbimist. Valuvaigisteid manustatakse kolmel esimesel operatsioonijärgsel päeval ja vajadusel tuleb neid ämmaemandalt küsida. Valuvaigistite tarve on väga individuaalne. Vajadusel manustatakse ka antibiootikume ja emaka kokkutõmmet soodustavaid ravimeid.
Õmblused eemaldatakse operatsioonihaavalt neljandal või viiendal operatsioonijärgsel päeval ja tavaliselt lubatakse siis ka koju. Kojuminek võib lükkuda hilisemaks ka näiteks lapse seisundi tõttu.
Keisrilõike riskid on seotud:
- operatsioonihaava põletik ja emakapõletik või kuseteede põletik, mis vajavad antibakteriaalset ravi ja mõnikord ka pikemat haiglas viibimist;
- narkoosi ja ravimiallerigiaga seotud mõjud emale ja lootele;
- vastsündinu võimalik sünnitrauma;
- operatsioonitehnilised probleemidega, mil on võimalus vigastada naaberorganeid, näiteks kusepõit või sooli;
- suurem verekaotus, mis nõuab vere või selle komponentide ülekannet;
- lootevee emboolia, kus lootevesi satub ema vereringesse ja tekitab trombi;
- operatsioonijärgsete tüsistustega, nt tromboosi- ja infektsioonioht;
- vastsündinu ja ema pikem kohanemisaeg ja haiglas viibimine.
Et viia tüsistuste risk võimalikult väikeseks, peab enne keisrilõiget informeerima arsti kõikidest ravimitest, mida olete kasutanud käesoleva raseduse ajal, samuti allergiast ja kaasuvatest haigustes.
Operatsioonist taastumine, imetamise käivitumine ja vastsündinu kohanemine on keisrilõike puhul reeglina keerulisemad kui vaginaalse sünnituse järgselt.
Allikad:
http://en.wikipedia.org/wiki/Caesarean_section
http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/rasedus-ja-suennitus/protseduurid/20-keisriloige
http://www.naine24.ee/850192/ammaemand-keisriloige-on-suur-operatsioon-millega-kaasneb-tusistuste-oht/
