Niisiis ovulatsioon on möödas ning keegi ei tea, mis minuga toimub... kaasaarvatud mina ise. Olen segaduses, sest minu unevajadus tõuseb järjest ning söögi korrad suurenevad. Iiveldus puudub ning basaaltemperatuur püsib 37 lähedal... Eem... Ühel päeval küll langes 36,6 peale ja ma hakkasin lootust taas kaotama, aga minu tublid foorumikaaslased olid minu eest positiivsed ning samuti süstisid seda minusse.
Lähenes testimise päev, aga ma ei lasknud end sellest heidutada vähemalt mitte esmaspäevani- 28nda oktoobrini, sest siis kurtsin taas oma nn. raseduse tunnuste üle... katsusin kõhtu, mõõtsin kaalusin ja uurisin voolust ning olin natuke ka shokis, sest vastupidiselt eelmisele kuule oli mul voolus äkitselt tunduvalt väiksem ja ma ei teadnud, kuidas sellesse suhtuda.
Esmaspäeval siis üldsus nõudis, et ma võtaks teisipäeval käsile rasedustesti, mis mul kapis valmis oli. Ma olen päris aus- ma ei tahtnud ega julgenud seda teha, sest kartsin nii hirmsasti taas pettuda, kuigi ma olin siiski seda meelt, et kui ma nüüd ei ole, siis ei ole- ega keegi ei oskagi seda oodata ei minu perekonnast ega ka mitte sõprusringkonnast.
Teisipäeval ärkasin mehega varakult üles, et hommikul laps kooli saata ning siis uuesti tukastama minna, aga eelmisel õhtul lubasin endale, et kui basaaltemperatuur on langenud, siis ma ei hakka end petma... Basaaltemperatuur oli ikka 37... ning minu kehaväline temperatuur oli samuti olnud juba nädal aega umbes 37 ja selle lähedal...
Läksin wc-sse ning tegin oma testi ära ja ei viicinud oodata... kauem, vaatasin kohe testi ja ei olnud seal ühtegi teist triipu... viskasin selle pesumasina peale ning olin täitsa mossis... Ma teadsin, et see ei ole maailma lõpp ja sättisin oma voodisse taas uuesti kõik raamatud ja kirjutusvahendid.
Hommikusöök oli paha ja ei läinud sisse ning tuju oli ikkagi alla keskmise.. Mõtlesin, et tukastan paar tundi ja õpin edasi- reedel on ometi test ja ma pean selle edukalt sooritama, sest see on ainuke lohutus- saan õppida ja vaatame, mis edasi saab...
Mõnda aega hiljem läksin vannituppa, et käia tualetis ära ja et ära visata oma test minema, heitsin sellele veel viimase pilgu ja vaatasin, et mis mõttes... teine triip, imeõrn, aga nähtav... vähemalt mina nägin
Ei suutnud ma oma rõõmu varjata ning läksin mehe käest küsima, kuna olin ise ka veel segaduses... küsisin, et mis sina sel testil näed... Mees vaatas silmi pingutades ja ütles, et on kaks triipu ja küsis: „Kallis, aga kas see ei pea tugevam olema?“ Ma nagu ei osanud midagi vastata... käed värisesid, pea hakkas ringi käima... käisin mööda korterit ühest toast teise ja rääkisin endamisi, aga mis nüüd saab... Kas ma olen tõesti rase, Kas see tõesti õnnestus, Kas nii kiiresti? Üks kuu? Samas 12 aastat? Mis toimub- kuidas see võimalik on? Äkki me kujutame endale ette... Apppi, appi, appi... karjus sees hing... Pisarad voolasid üle põse ning minu õppimine ja magamine jäi sinna paika. Kusjuures ma arvasin, et nii vara mu test ei näita igal juhul- sest pakendile on kirjutatud, et alates esimesest päevade ärajäämise päevast võib testida- ehk tegemist ei olnud varajase testiga.
Kogu mu elu oli päevaga, ei tundide ja minutitega keeratud pea peale- ma nii ootasin seda... ma niii soovisin seda, aga et see nii kiiresti juhtus- ma küll enne ei olnud sööud kunagi rasedusvastaseid pille, kuid ma ei toitunud korralikult, meelsalsti tarvitasin alkoholi ja nautisin elu- ma olin ühe kuu enda eest korralikult hoolt kandnud ja see ime juhtus.
Mulle meenusid nõia sõnad: „ Kõik probleemid ja haigused on mu enda peas kinni“ Ma teadsin seda, aga mul oli vaja seda siiski kuulda kellegi käest, keda ma usaldan- ema, õde ja kõik muud olid mulle seda seletanud aastaid, aga mul oli vaja kolmandat isikut, kes isiklikult ei teadnud mind, kuid pani kokku mu probleemid- mul ei olnud vaja mingit viljatusravi, mingit LAP operatsiooni, mingeid hormoontablette--- mitte midagi peale iseenese mõisustuse
Kohe samal päeval panin aja kirja ka Naistenõuandlasse- Soomes ei kinnitata ühtegi rasedust... mis on naljakas ja siin üldse ei liiguta end keegi enne 7ndat nädalat- seega oodata tuli kaua.
Ma tänasin Jumalat, et olin kasutama hakanud rauatablette ning foolhapet- nagu miski mu sees ütles, et nüüd on õige aeg... Hoia end... Hoolitse enda eest- NÜÜD ON ÕIGE AEG, SUL ON AEG EMAKS SAADA JA enda ja beebi eest hoolitsema hakata.
Nüüd oli aeg teha otsuseid- ma ei suutnud õppida enam... mõtlesin, et kui jaanuarist algab kool, siis ma ei suuda oma haige seljaga seal istuda 8 h iga jumala päev... ja lisaks siis hakkab kasvama ka kõht. Ma rääkisin mehega ja arutasin asja, et mis edasi... kuidas edasi... Tean enda iseloomu- olen auahne ning ma teadsin, et kui ma kooli lähen, siis ma seda ei jäta ripakile- kannatan kasvõi hambad ristis, aga vean end läbi selle aasta, aga järgmine aasta... mul on pisike juba käes, mis siis saab- jätan kooli paariks aastaks pooleli ja hakkan siis uuesti- kogu motivatsioon on nullis, sest alguses õpitu on ununenud.. Olin suure dilemma ees, sest ei tahtnud seda teist.
Ma ei jätnud siiski jonni ja üritasin nüüd õppida, kuid samuti ka puhata ja anda endale uneaeg, kui mul uni tuleb- mitte kannatada ja rabeleda...
Toiduannused olid muutunud suuremaks ning vitamiinirikkalikumaks- salatid olid toredad sõbrad... mandariinid läksid suust sisse lups ja lups :D Ma ei keelanud siis endale midagi.
Esimesed sõnumid olid saadetud mu vanematele ning rääkisin ka paari lähema tuttavaga suhtlusportaalis, et kujutate ette, ma ootan titat... Kõigil oli hea meel- võib-olla rohkem kui mul endal.
Ma ei teadnud, mis ja kuidas ja edasi teha... Otsustasin uurida, kas on ka pesa, kuhu saan kribada, et ma ootan koos Teiega Juulibeebit... Seda kohta veel ei olnud ning koostasin selle ise... hakkasin haldama ise rõõmsalt antud alateemat ning koostama tabeleid ja kirjutama... Kohe uurisin, mis seisus ma olen... lugesin ja rõõmustasin...
Algas minu elu uus etapp, mis tähendas juba paari järgneva päeva jooksul hulgaliselt beebiriiete ostmisega... Ma olin kindel, et kõik läheb hästi, sest teadsin, et minus endas on kõik kinni... seega juba hakkasin valmistuma ette tulevikuks ja mitte tasakesi- vaid lausa tormiliselt... Seepärast on mul nüüd kaks riiulit täis lapseriideid... Kusjuures esimesest hetkest olin kindel, et saan poja... ma ei tea, miks, aga siiski... nii see oli ja on... Kuni dr. Shoisi ajani, mis on 20ndal detsembril...
Maailm on imeline, elu on lill... Kõik läheb hästi ja suurepäraselt...
Nüüd veel õpin ja juba 1.sel lähen käin teen oma eksami ära... aga neljapäeval ostan veel ühe testi ja teen uuesti, sest siis olen ikka veel kindlam... Ja tegingi... Õhtul ja triibud olid tugevamad ;)
Asi hakkab ilmet võtma...
