Käes on nädal, kus mul on esimene visiit sünnitushaigla ämmaka juurde või nimetagem seda arst või kes iganes see oli. Nädalalõpp oli raske, sest mees otsustas natuke oma elu elada ning mina rase närvihaige ei suutnud sellega leppida.
Siiski laabus kõik hästi ja kodurahugi saabus peale mu pikka jonni- muidugi kui päris aus iseenese vastu olla, siis kätte on jõudnud periood, kus mind ajab igasugune minu jaoks vale liigutus nutma- nutma ja nagu mees nimetab ka jonnima.
Järjest enam tunnen ma erinevaid lõhnasid, mis hakkavad mulle pisitasa vastu ning need otsesed oksendamised on järjest rohkem muutunud populaarsemaks minu eluviisis.
Olen märganud ka järjest rohkem ülesöömist ning oksendamist, aga minu kaal on tõusnud juba 3-4 kg.
See on küll esimest korda elus, kus ma seda ei põe ning isegi kõhukese paisumine on minu jaoks vastuvõetav.
Pisike kõhupunn on juba silmaga nähtav- minule vähemalt küll. Igatahes mida päev edasi seda enam ei jaksanud ma oodata, millal saabub kätte 12.12, sest sel päeval saan näha esimest korda oma pisikest- vähemalt nii ma arvan, kuna paberitel on segane jutt, siis kindel olla milleski ei saatekiri on mul soomekeelne ja väga segane- minule tundub arusaamatu, et miks mu ultraheli 10+0 nädalal, kui kuklavolti mõõdetaks alles 11+0 alates.
No sai siis see kauaoodatud päev kätte ja käisin andsin hommikul ära ka vereanalüüsid. Peale seda tuli mulle mees laboratooriumisse mulle järgi ning seiklesime kahekesi siis haigla poole.
Ma oleks nagu kohe teadnud, et kuhu minna jne.
Kohale jõudsime peaaegu tund aega enne broneeritud arstiaega ja käisime kohalikus kohvikus söömas, sest mul oli tekkinud meeletu nälg ning teadagi- nälg muudab kurjaks inimese.
Siis hakkas pihta see meeletu ootamise aeg arsti ukse taga- no sealsed minutid tundusid tundide pikkusena ning kohati ma tundsin, et mu süda tagus meeletu kiirusega- käedki juba värisesid, sest see on ju minu jaoks ime, mis minuga siiski pika ootamise järel juhtus. Kohati tundus nagu ma oleksin ülikooli lõpuaktusele kohe-kohe minemas kõne esitama.
Kui lõpuks sisse saime oli meil seal kaks inimest ning üks nendest oli sotsiaaltöötaja, kes tundis huvi minu eluviiside ning psüühilise tasakaalu kohta- aega läks seal praktiliselt 1,5 h ja mitte mingit ultraheli sel päeval ei toimunudki- ma olin üli pettunud ning tuju oli nii nullis seejärel, et tõesti- kogu mu maailm oleks nagu hetkega kokku kukkunud ning tundsin, kuidas pisarad tahavad mu põskedele voolata, kuid püüdsin asja võtta mõistusega- peas oli ikka mitu küsimust: kas on ikka kehaväline rasedus äkki ja kui ei ole, kas kõik on korras pisikesega, kas neid on üks või hoopistükis kaks...
Õnneks olin ma pannud aja ka 20.12 dr. Šoisile ning see rahustas mind, kuid siiski- kuidas nii- ma olen kümme nädalat rase ja ma ei tea mitte midagi, kas kõik on hästi või mitte... Selline teadmatus kurnab ning ootaja aeg on pikk nagu teada...
Oeh...
Greetel EmmedeKlubi.ee