Kuna meie pisike ilmaime oli tõeline ime ja planeerimata, siis armastasin ikka raseduse kestel rääkida, kuidas asjad ikka siin ilmas kipuvad ise paika loksuma ja et ju siis nii pidi ikka minema ning olema. Usun seda siiani ja see uskumine kasvab iga päevaga. Nüüd siis on see kasvamine saanud kesta juba kuu. Anneke on oma kohalolekuga meid õnnistanud juba kuu aega (ametlikult täitub kuu 19. juulil).
Jah, kahtlemata on endiselt veel hetki, mil ma olen väsinud. Väga-väga väsinud. Lisaks magamata ja söömata. Samas pesu on vaja pesta, samal palju pesu ootab ammu triikimist, tolm lendleb toas, sooja toitu võiks teha. Lisaks maniküür on välja kasvanud ja ma ei ole juba nädal aega midagi peale selle sama kleidi välja selga pannud. Ja kui ma n-ö päris maailma satun, täiskasvanute sekka, eriti lähedaste sekka, siis kipub ikka suu viltu venima, pill silmadesse tikkuma, suust valgumas sõnad: „tahaks puhata“…
AGA ma armastan meeletult (ja tunnen nagu oleksin armastanud juba kogu oma elu) selle pisikese „nuhtluse“ vaikseid magamise nohinaid, ärkamise käginaid, mängimise kilkeid, tema ääretult suuri ja säravaid silmi, pisikest nöbinina, pidevalt suust välja lipsavat keelt ning loomulikult seda ebamaiselt magusat lõhna, mis õhkub tema juustest.
Ja siis ma vaatan tema isa, kes on nii vapralt oma virila naise kõrval endiselt naerusuise ja optimistlikuna säilinud. Ta vaatab mulle oma suurte, säravate silmadega (Annel on isa silmad) vastu, väike Anne meie juures nohisemas ja ma ei suuda ära uskuda, kui väga mul on vedanud. Kõik on suurepärane. Raske, natuke tüütu, kurnav ja fantastiline. Kelle pärast ja nimel siis veel end nii lõpmata väsinuna tunda kui mitte oma lapse? Ta on iga minu jõupingutust, minu tähelepanuraasukest ja energiavähekest väärt. Tema ongi see, kelle nimel me elame.
Lõpetuseks Tõnis Mägi kaunis laul, mida issi laulab nii mulle kui Annele
Kui kastepiisal hommik pärlendab
Ning päiksekiir su juuksed kuldseks loob
Siis sasib nendel tuul
Tuul vallatu
Su sillerdavat naeru täis on maa
Ka pilved sinitaevas kordavad
Sa ise oled tuul
Tuul vallatu
Mul kallis sa, mul kallis sa
Sa taevas ja mu maa
Ja kui ei oleks üldse sind
Siis puuduks kõigel hing
Sa vaatad mind
Ja tundub nagu järv
On silmades sul koha leidnud sääl
Ja viivuks ainult tuul
Tuul vallatu
Lööd virvendama järve sinivee
Ehk hiljem tunnen huuli kasteseid
Nüüd ise olen tuul
Tuul vallatu
Mul kallis sa...
Sa loodud oled haldjaks
Seda tean
Mu metsaneid
Nii armastan sind ma
Sa oled nagu tuul
Tuul vallatu
Su sillerdavat naeru täis on maa
Ja linnudki su nime kordavad
Sa oled nagu tuul
Tuul vallatu
Mul kallis sa...
eveliiy