Kirjutasin Nastja pulma artikli juurde kommentaari sellest, kuidas unistasin kunagi augustis abiellumisest. Elu teeb omad korrektiivid ning juhuste kokkulangemise tahtel naitusime kalli abikaasaga hoopiski möödunud reedel, 2. mail.
Kui Reigo minu kätt palus, olin ma juba mõnda aega lapseootel olnud ja ausalt öeldes ei tekkinud plaani registreerida nüüd varsti, vaid pigem mõtlesingi järgmise aasta augustikuu peale. Reigol oli aga kindel soov asi ametlikuks teha juba selle aastanumbri sees. Nii tunduski ainuõige võtta Reigo nimi juba enne pisitütre sündi, et oleksime tema tuleku hetkeks seaduslikult registreeritud perekond. Teatavasti on igasugune paberimajandus abielupaaridel lastega seoses märksa lihtsam. Aga loomulikult ei olnud see peamine põhjus:)
Alles oma teed alustavatele noortele kohaselt oli meie abielu registreerimine väga tagasihoidlik ja suuri pidustusi ei toimunud. Kutsusime kokku vaid lähiperekonna ehk vanemad ja meie mõlemi vennad koos oma kaasadega ning kostitasime neid pärast registreerimist suure peo asemel vaikse istumisega kohalikus restoranis.
Korraldus oli tõepoolest äärmiselt tagasihoidlik. Kandsin oma ema kunagist pulmakleiti, mida oli küll vaja veidike kohendada, et mahutada minu suur kõht ära, aga tulemus oli lihtsalt suurepärane! Ema kleidi kandmise soov oli minus juba aastaid pulbitsenud ja ma ei olekski üheski teises kleidis olnud nõus abielluma:)
Meie kaunid, aga lihtsad valgest kullast sõrmused meisterdas meile Reigo hea sõbranna Ettel, kes on ehtekunstnik. Selleks saime nii minu emalt kui ämmalt vanu kuldehteid, mille Ettel üles sulatas ja uueks voolis.
Hea sõber ja andekas fotograaf Siim Solman tegi meist väga kauneid pilte:
Greetel EmmedeKlubi.ee