Jällegi on lugu kirjutatud peale sünnitust ,aga mul on hea meel, et ma seda tegin. Praegu ei oleks pooltki nii palju enam meeles.
Hoiatus : traditsiooniliselt PIKK sünnituslugu.
Teise lapse plaane pidasime juba peale esimese sündi. Olime ja oleme veendumusel, et väikse vahega lastel on kõige toredam kasvada.
2009 detsembris andsime põnnile vaba voli tulla. Triibud saime 21.märts.
Looteanatoomias avastati Fredil ajus tsüst. Meile organiseeriti geneetiku poolt üle Eesti haiglatest erakorraliselt looteveeuuringu aega. Olin ju 21.nädalat rase ja nädal oleks ainult aega olnud abordi kasuks otsustada, KUI midagi oleks olnud.
Torge oli kergelt vastik ja emakas tõmbas toonusesse, aga valusat polnud midagi. Kuna mul oli platsenta eesseinas ja nad proovi läbi selle tegid, hakkas mul platsentast verd lahmama. Arst tegi selle peale süsti kintsu, mis pidi vere kinni võtma.
Laps keeras ka kohe oma pea sinna ette, niiet näha enam ei olnud kas veritseb veel või mitte. Tubli väike Fred - läks emmet ja iseennast aitama. Arst ütles, et oma peaga aitab laps ka verel kinni jääda. Uskumatult tark liigutus ikka. Ei tea, kas juhus, või töötabki loodus nii targalt.
Paari päevaga saime kiirproovi vastused teada. Need olid kõik korras.
Pea kahe nädala pärast helistati laborist ja öeldi, et lõplik uuring näitab, et lapsega on kõik korras ja tegu poisslapsega. Peale seda suutsin ülejäänud kõne maha rääkida väriseva hääle ja veerevate pisaratega. Kõik oli korras!!!
Just seda viimast kõnet ootasime väga, sest ajutsüste pidi vahel ka Edwardsi sündroomiga seoses esinema ja seda vastust kiirproovist teada ei saanud.
Peale seda läks rasedus ilusti ja rahulikult edasi. Peale 25ndat nädalat andis iiveldus ka järele. Käisin 10-15km jalutuskäikudel suurema poisiga pea igapäevaselt ja seda sünnituseni välja.
Augusti lõpus osalesin autoavariis ja lendasin kõhuga vastu rooli. Pidin 24h haiglas olema, et arstid veenduda saaksid, et platsenta selle peale irduma ei hakka. Kõik oli endiselt korras.
Samamoodi nagu vanema poisiga, hakkasid ka nüüd üle kuu aja enne sünnitust libakad. Tänu nendele oli mul ka jälle 2cm avatust mõned päevad enne sünnitust.
40+1 oli mul viimane arstivisiit. Dr Nääb tegi mulle UH, kuna esimene poiss oli pea 4.3kg ja iga järgnev laps pidi teatavasti eelmisest suurem olema. Saime tulemuseks 4380g +/- 500g. Arst ise arvas, et tulebki umbes 100g suurem kui esimene. Katsus avatust ka ja ütles, et nõidus mu sünnitama.
Järgmine hommik hakkas mul limakorki tulema ja emakakael kipitas päris tuntavalt. Mina olin rahul - järelikult sünnitus jälle natuke lähemal. Emakas harjuta intensiivselt.
Kolmapäeva hommikul peale ärkamist hakkasid valud kohe 8 minuti tagant käima. Läksime mehega veel pikale kiirele jalutuskäigule, et kui on õige asi, anname aga hoogu juurde. Saatsin mehe lõunal tööle, sest arvata oli, et lähitundidel haiglasse minekut veel ei ole.
Mul ema oli ka mõneks ajaks meile tulnud ja vaatas senikaua Lauri.
Mõne tunni pärast läksin sõbrannaga uuele jalutustiirule, kes ennustas, et homset päeva ma ühes tükis ei näe.
Käisin duši all ka, aga valud ära enam ei läinud.
Öösel läksime käisime erakorralises ära. Ma ise veel kiirustanud poleks, aga mees pabistas, et korduvsünnitaja ja valud 6-7 minuti tagant ja päris tugevad. Ema arvas ka sama. Noh, mis siis ikka. Haigla pole õnneks kaugel.
Väga ilus valge lumi oli maha sadanud ja öösel haiglasse sõites sadas seda veel. Nii muinasjutuline!
Haiglas vaadati, et avastust 3cm ja emaka töö korralik - sünnitegevus käis.
Emakakael ei olnud veel täiesti lame. Arutasime arstiga, et arvatavasti läheb veel aega ja parem oleks seni kodus puhata. Augusti lõpust mäletasin, kui tüütu seal üksi ebamugavas haigla voodis passida oli - seega olin kahe käega nõus. Arst andis mulle veel ühe valuvaigistava küünla (Tramadol) kaasa, et selle kodus ära kasutaksin. Ütles, et see võtab suuremad valud maha ja laseb mõned tunnid magada. Peale haiglast tulekut avastasime, et kõht on jube tühi - käisime keset ööd Statoilis hot dogi söömas.
Kella nelja paiku jäin lõpuks magama ja ärkasin järgmine kord 8.30. Varsti selgus, et sünnitegevust lihtsalt ei ole enam. Imelik! Jälgisin last ja kui ta juba veerand tunni jooksul ei olnud liigutanud igasuguste torkimiste peale, läksime kiiresti erakorralisse tagasi. Arst ani KTG peale ja emakatöö oli ka üsna nadi. Ütles, et korduvsünnitajatel seda üldiselt ette ei tule, aga ta arvab, et küll sünnitegevus jälle tuure koguma hakkab.
Pärast oma ämmaemandaga konsulteerides, ütles ta, et see küünal võib lapse ka uimaseks teha tõesti ja sünnitegevus võib ka veidi maha rahuneda. Tore lugu küll!
Päev otsa siiski kiskus ja kipitas ja aeg-ajalt käisid ka valulikud toonused.
Õhtul 17 ja 18 vahel läksid need aga regulaarseks ( 8 minutiliste vahedega).
Tirisin mehe koju jõudes jälle jalutama. Jalutades olid valud 5 minutit ja mõni paari-minutilinegi vahe lõi sisse. Käisin jälle duši all ja valud ei kadunud. Nii kui pikali heitsin, olid valud 10 minuti ringis. Püsti ikka 5-6 minutit.
Pakkisin rahulikult haiglakotti kokku. Pääris valus oli juba!
Kell 2.30 öösel jõudsime haiglasse. Avatust oli 5 cm ja emakakael täitsa lame. Kirjutatigi sisse meid. Mäletan kuidas ma seal all garderoobis tükk aega ennast öösärki riietasin - lihtsalt valu käis valu otsa ja riietumine oli teisejärguline sel hetkel.
Kahjuks vanniga palateid enam saadaval ei olnud. Öeldi, et ITK täitsa puupüsti täis. Ainult üks üldpalati koht pidi sünnitusjärgsetes alles olema ja kuna enne mind sai seal mitu inimest maha, oli ka see tõenäoliselt paari tunni pärast läinud. Ei teagi, mis moodi nad siis inimesed ära mahutasid.
Arst küsis millal regulaarsete valude algus oli. Ütlesin pool kuus õhtul talle, mille peale ta ütles, et ei saa olla ja kordas oma küsimust. Ütlesin siis ,et oligi see kell, aga okei 5 minutit oli regulaarselt alates kella 20st õhtul. See kellaaaeg sobis talle millegi pärast rohkem.
Kuna ma olin sellest kahest ööst valutamisest nii läbi, pikutasin öösel mitu tundi voodis. Nii kui valu möödas oli, lasin jälle silma looja ja ärkasin uuesti järgmise valu peale.
Öösel oli osakonnas haudvaikus, mille vahele lõikasid sünnitajate kriisked eriti õõvastavalt sisse - panime selle vastu endale Depeche Mode mängima, mille saatel Fred lõpuks sündiski. :D
Varahommikul hakkasin jälle toas ringi liikuma. Kõige parem koht valutamiseks oli akna juures. Toetasin kätega sirgelt aknalauale ja üritasin puusi valu ajal veidi kiigutada. Seisin muidugi kikivarvukil iga kord ja selle tulemusi sain mitu päeva peale sünnitust valusate lihaste näol tunda.
Aga ega kusagil mõnus ei olnud. Koguaeg otsisin mõttes kus võiks parem olla. Korra proovisin kott-tooli ka. Vale otsus! Seal oli nii jube olla, et ei suutnud valu lõpuni seal vastu pidada, vaid hüppasin üle toa aknalaua juurde tagasi oma valust sirgete jalgadega nagu kits. Ise irvitan seda kohta siiamaani.
Vaene mees seisis nõutult kõrval kogaueg, Ta pidi mul käeulatuses olema, aga katsuda mind ei tohtinud. Ütles pärast, et nii oleks tahtnud ka kuidagi aidata ja kallistada, aga ma ei lasknud juu...
Pool 9 hommikul oli avatust venitamata 8 cm, venitades aga pidi lõputult olema. Ei teagi mis see tähendas.
KTG ei näidanud enam nii head emakategevust, kui öösel, kuigi valud olid veel valusamad. Arvati, et peaks veed lahti tegema.
Ütlesid, et sünnitegevus ei liigu edasi selle pärast, et laps pole täiesti fikseerunud ja ei suru nii hästi emakakaelale. Nad võivad küll veel ootama jääda, aga arvavad, et siis vajuks asi veel rohkem ära. Sellel samal põhjusel, et laps polnud fikseerunud, tuli teda ka kõhus kinni hoida vete lahti tegemise ajal. Hirmus moment. Vete avamise ajal tegid seda kolm inimest. Veed olid puhtad.Arstid veel ütlesid, et oh, ei. Laps tundub katsudes ikka väiksem kui 4.3kg, nagu ennustati. Right!
Valud läksid tihedamaks küll. Mingi hetk ütlesin ämmakale, et ma enam ei jaksa. Tahaks natukeseks kehast ära, et saaks puhata. Ja vabandasin kohe ette ära ka, et hädapätakana kohe kõlan, aga ega keegi armu ka mulle ei andnud. Päris valus oli ikka selleks ajaks.
Kui pressid tulid, oli seekord kuidagi ebameeldivam, kui eelmine kord. Pool valust oli toonus ja pool press. Selline ei üht ega teist. Arstid andsid mulle naerugaasi ka, aga ma viskasin selle kiirelt tagasi - hingasin korra-paar sisse valu ajal, aga selle peale tuli ka see vastik ebamäärane pressi tunne ja ma ei tahtnud enam gaasimaski.
Kui juba päris pressimiseks läks, oli asi hoopis konkreetsem ja mõnusam, kui nii võib öelda. Kui Lauriga mäletan, et presse oli ikka rohkem, siis nüüd oli poiss paari pressiga käes.
Presside ajaks oli mul palat arste-ämmakaid täis kogunenud. Väiksem laps, kui arvatud, jah?
Kui poisil pea lõikunud oli, keerati mind küljelt selili ja kästi jalad hästi pea juurde tuua. Muidugi peale pea lõikumist tuli eriti pikk valude vahe. Pressid tuli üle hingata ja lubati uue valu ajal alles pressida. Ega see lihtne ei olnud, aga hirm rebendite ees aitas seda üle elada. Jube kibe oli küll see hetk ja ma mõtlesin ise, et järelikult siis katki ka juba. Õnneks mitte!
Uue valuga aitas arst tirides kaasa ja käes ta oligi. Meie väike Fred!
Ütlesin vist ise selle peale, et ära tegime ja täitsa ise ja kiitsin titat ka kui tubli ta oli.
Nii lootsin ju ise ka haiglasse mindud saada ja saingi! Eelmine kord oli nagu plaanimajandus - 14.12 kell 10 kodinatega haiglasse esilekutsumisele.
Kohe võeti ta aga tagasi, sest ta oli omale lootevett kopsu tõmmanud. Karjuti ka lapsearsti järele, aga kui see kohale jõudis, oli ämmakas juba lapsel kõik korda saanud. Kaalu kuuldes(4695g) oli küll hea meel, et kõik möödas ja ma ellu jäin.
Varsti sai ämmakas ka platsenta kätte. Korra pabistas, et lootekestad ei tule hästi lahti, aga veidi nikerdamist ja korras. Ämmakas vaatas platsentat ja imestas, et ega see ka väga palju lapsest väiksem pole. Mul pidi olema määratudki järelikult suuri lapsi saada just samamoodi nagu osadel väikeseid. Järgmine siis 5kg?
Ämmaemand ütles, et arvatavasti kutsutakse järgmine laps paar nädalat enne tähtaega esile kui peaks jälle suure lapse oht olema.
Pääsesin seekord ilma igasuguste õmblusteta! Paari tunni pärast polnud mul peale une enam mingit tunnet, et oleks just sünnitanud.
Fred hakkas ilusti sööma ka kohe.
Saime endale ema ja lapse palati. Lähemad sõbrad ja sugulased käisid haiglas õnnitlemas ka. Suur venna käis ka haiglas vennat vaatamas koos vanaema-vanaisaga.
Järgmine päev selgus, et poisil oli suure sünnikaalu tõttu rangluumurd. Üks arst kirus ka, et nii väikesel naisel ei oleks tohtinud lasta ise nii suurt last sünnitada, et hea, et niigi hästi pääsesime. Üleüldse teati Fredi haiglas kui last, kes on oma emast ainult natuke väiksem. Õnneks murd paranes kiirelt.
Seekord on peale sünnitust kõik palju lihtsamalt läinud kui esimesega. Kõik on kuidagi loogiliselt ja loomulikult läinud.
Laur ise on ka väga hoolitsev ja rõõmus tita üle.
Istun ja vaatan ja nuusutan oma pisikest siin. Vahepeal on täitsa klomp kurgus, kuna tean kuivõrd kiiresti see armas beebiaeg mööda läheb. Noh, juba ta ongi mul 7kg ja täitsa asjalik põnn. Kindlasti tahame veel selliseid imelisi tegelasi. See 5kg tundub küll hirmuäratav, aga soov selliseid lapsi veel saada on suurem!
Kokkuvõtvalt oli see sünnitus pikem ( ametlik kestvus 15.15 ) ja raskem, kui esimene, aga ma sain ise sünnitama minna ja ka ise sellise vägilase sünnitatud!
Kui eelmine sünnitus oli kõik kuidagi hägusamalt tajutav, siis seekord oli see kõik kuidagi nii reaalne ja selge ja konkreetne.
Tähtsad numbrid ka siis:
Fred
25.11.2010 kell 11.00 ja 4695g, 55cm.
Apgar oli 8/8.
Greetel
