Tänase seisuga on mul nädalaid 41+4 ja ei mingit haiglasse kiirustamist. Lootus siiski on, et ehk saan ise enne lapsega jaole, kui arstid teda minust välja surkima hakkavad.
Neljapäev oli mul homöopaatia päev. Võtsin iga kahe tunni järel ühe imetera, mis peaks minu emakat sünnitegevuseks ette valmistama (oli too ju nõnda jäik alles teisipäeval arsti juures). Kui ma ausalt ütlen, siis oli mul terve päev, suhteliselt hommikust saati, veider ärevus sees. Söök ei tahtnud alla minna (isu ei olnud), samas midagi teha ma ka endaga ei osanud ja viibisin enamuse päevast siseruumides. Korra käisin poetuuril ja külastasin endisi töökaaslasi tööpostil. Terve päeva jõin ainult teed – vaheldumisi peterselli, vaarikalehe ja nõmmliiva. Kokku tuli vist suisa 11 tassi, tagantjärele mõeldes.
Ma ei tea, kas ee ärevus oli tingitud sellest, et alateadlikult lootsin imeterade imepärasele ja kiirele mõjule, aga… Viimase tera võtsin ma kell 18 õhtul ja heitsin magama. Reigo pidi varsti koju jõudma ja mõtlesin, et enne, kui ma talle suppi keetma hakkan, teen väikese uinaku. Kell 20 ärkasin ja tundsin end veelgi imelikumalt. Mu alaselg oli valus, kohe täiesti tuntavalt ja ebameeldivalt. Mis on ju imelik, kui sa ei ole mitte midagi teinud, mis peaks seljale liiga tegema? Siis hakkasin tundma toonuseid, mis olid samamoodi ebameeldivad ja tekitasid ebamugavust. Siiani olid mul toonused küll külas käinud, aga niimoodi peaaegu märkamatult ja ilma igasugust ebamugavust valmistamata.
Kuna sellised valud olid minu jaoks täiesti uudne kogemus ja ilmselgelt igasugune tunne, mis vähegi viitab titakese peatsele sünnile, ajas mind totaalselt kihevile, haarasin telefoni. Esiteks helistasin vennale, et uurida, kas ta saaks mind vajadusel öösel sõidutada. Saab. Korras. Umbes kümmekond minutit hiljem helistas mulle ema ja teatas, et tema oli minu venna juures parasjagu ja uuris, mis toimub. Selgitasin natuke olukorda. Ilmselt sai ootusärevus temastki võitu, sest veel mõned minutid edasi, oli ema mul ukse taga. Nii me istusime köögis, mina valutasin ja ema meenutas oma kunagisi sünnitusvalusid. Suur õnnetunne voolas minust läbi.
Vahepeal, enne, kui oli jõudnud ema, helistas mulle mu tädi, kes ei olnud minust juba nädalake midagi kuulnud ja oli ju ka kihevil, et kuidas mul läheb. Ükskõik mis muu päev ja hetk oleksin ma sellise kõne peale ärritunud, aga nüüd kuis ma valutasin, olin rahulolev ja õnnelik ning vestlesin oodatavast sünnitusest meelsasti. Tädile ma igaks juhuks siiski ei rääkinud, et ma meie vestluse ajal kahtlaselt valutan.
Kuskil 22 ajal vist, enam ei mäleta täpselt, helistasin ka Greetelile Emmede Klubist ja natuke hiljem oma ämmaemandale. Selleks ajaks oli ka Reigo koju jõudnud ja nüüd olid küll KÕIK ärevil. Õnneks või kahjuks tolle õhtused valud vaibusid nii umbes kella 23 ja 00 vahel ning ma heitsin magama. Või ma heitsin magama ja valud vaibusid? Ei tea, igatahes hommikul ärkasin täiesti normaalses rasedas olekus taaskord…
Järgmine päev ehk reedel, otsustasin, et teen siis mõningaid jõupingutusi ka, et protsessi omalt poolt kiirendada. Tegin 8 km jalutuskäigu, kodus tegin korralikke kükke nii umbes 60 tükki äkki, jõin edasi oma taimeteesid. Õhtul käisin kohalikus spordikeskuses saunas, kus ma olin õnneks üksi ja sain korraliku leili üles võtta, ise samal ajal erinevaid hingamis- ja joogaharjutusi tehes. Kodus jõin koos Reigoga mõnusa pokaali šampust ja veetsime koos veel niisamagi mõnusalt aega.
Ja siis juhtus see jälle! Umbes kella 20 ajal algasid valusad toonused, sel korral ilma seljavaluta. Seekord teavitasin esimese asjana Greetelit, üritades seda teha küll ettevaatlikult, et sel korral inimesi ilmaaegu mitte väga ärevile ajada. Seejärel tegin väikese jalutuskäigu ja valutasin kodus edasi. See õhtu oli päris pikk ja vaevarikas. Tammusin mööda tuba ringi, rääkides telefonis kord Greeteli, kord ämmakaga. Ise sisimas ma juba teadsin, et see õhtu asjaks ei lähe, kuna valud hakkasid vaikselt vaibuma. Toonust andis küll kõht edasi, aga valud lõppesid kuskil kella 1 ajal ja mina olin omadega täiesti läbi. Oli ju mul päris tegus päev olnud. Oleksin võinud vist püstijalu ka magama minna.
Eile, laupäeva hommikul ärkasin natuke kehva tujuga. Oli ju jälle hommik, möödunud õhtul olin ma jälle valutanud, aga tulemust ei kuskil. Eriti masendav oli teha lahti Facebooki ja näha seal sõnumeid, mis on täis ootus ja lootust, aga mul ei olnud neile midagi head vastata. Jälle tuli see tunne, et vean inimesi alt. Et mina teen midagi valesti. Kuigi reaalsus on, et mina saan ikkagi väga vähe mõjutada seda, mis toimub minu sees.
Arst, kelle juures teisipäeval jutul käisin, soovitas mul igal juhul laupäeval KTG-d tegema tulla. Olles rääkinud homöopaatiaga tegeleva ämmaemandaga, leppisime kokku, et tulen laupäeva õhtul kell 20 ajal, kui temal öövahetus algab, siis ta teeks muude toimetuste kõrval mulle ise KTG ja reflektoorravi ehk mudiks minu jalgadel närviimpulsse. Kuigi lootus oli, et vahepeal algab mu kõhus ka mingi tegevus, sõitsin õhtul haigla poole täiesti rahuliku kõhuga.
Vahepeal päeval jalutasin jälle 8 km ringi ja käisin ema juures lõunatamas. Kõik tundus enam-vähem normis olevat. Siis aga otsustasin meie juunibeebide Facebooki lehte külastada ja nagu ikka, olid mõningad meist oma titad kätte saanud. Millegipärast mõjus see mulle eile nagu noahoop kõhtu ja kukkusin meeleheitest pisaraid valama, ise küsides läbi pisarate, et mis minul ometi viga on, et ma ei suuda normaalselt sünnitama minna? Arvasin, et olin selleks hetkeks juba leppinud selle mõttega, et pean võib-olla lapse ilmale tooma esilekutsumisega. Ilmselt mingi hetk olingi, aga kaks õhtut järjest valutada ja mitte sünnitama minna olid minu jaoks liig.. Koju jõudes sõin ühe karukella terakese (homöopaatiline ravim kurvameelsuse vastu), koristasin Reigoga tube ja heitsin magama.
Haiglasse jõudes ei olnud mul mingisugust erilist meeleolu. Ämmaemandal oli tööpostil kiire ja ta pani mind KTG alla ning ise tõttas tööd tegema. Nii me olime Reigoga ühes vabas sünnituspalatis ja kuulasime lapse südamelööke. Anne oli eile õhtul eriti aktiivses olekus ning siputas hirmsasti ringi. KTG masin oli tema südamelöökide kätte saamisega päris hädas. KTG näitas vahepeal ka kuni 46 palliseid toonuseid, mis ei olnud mulle küll valusad, aga mida ma tundsin.
Kui ämmakas tagasi tuli, tegime uue KTG, sest lapse südametööd ei olnud võimalik adekvaatselt hinnata. Samal ajal mudis ämmakas mu jalgu. Anne protestis aga jõudsalt edasi ning lipsas end masina lainete eest pidevalt peitu ning südametöö hindamine ostuski suhteliselt võimatuks. Õnneks tähendab lapse aktiivsus ikkagi pigem, et tal on hea olla. Hästi-hästi tore ämmakas, andis meile veel terasid, mille võtmist ma ka täna juba alustasin. Ilma suuri lootusi hellitamata, võtan neid ja veedan päeva tavapäraselt, ilma erilisi pingutusi tegemata. Ainult neid teesid vast joon ikka edasi. PS! Eile õhtul oli täielik vaikus - lõpuks vaibus ka Anne ja magasin korralikult ning sügavalt hommikuni. Ja tuju on ka hea jälle:)
