Jõuluaeg on üks toredamaid aegu aastas. Mulle meeldib see periood eelkõige just seetõttu, et kõik perekonnaliikmed, olgu nad kui kaugel tahes, katsuvad ikka kuidagimoodi ühtekokku koguneda. Kingituste jagamine on ka tore, aga ainult siis, kui tead, et oled teisele midagi sellist paki sisse pannud, mis teda võiks tõeliselt rõõmustada või südamest liigutada.
Sel aastal saime osavalt Annu olemasolu „ära kasutada“ ja nii mõnelegi laekus postkasti minu enda meisterdatud jõulukaart, kuhu kirjutasin Reigo loodud luuletuse, kaasas ka väike meene – külmkapimagnet Annu pildiga. Viimati postitatud pildid ongi need, mis magnetile said. Kokku tellisin 18 magnetit (sellisest kohast nagu www.sticky9.com) ja kõik jagunesid väga kiirelt laiali. Hea, et üks ikka meile ka jäi. Eks jõulupakkidesse sai palju muudki head, aga see oli ikka see põhiline.
Esimene jõulupidu oli meil tegelikult ammu enne päris jõule. 12. detsembril juba käisime Reigo töö jõulupeol. Sel aastal korraldasid bossid väga mõnusa söömaaja restoranis Neikid, mis mahub isegi Eesti parimate restoranide nimistusse. Olin sellest restoranist väga mitmeid kordi mööda kõndinud varem ja imestanud, et mis paganama imelik koht see selline on, kahtlane nimi ja veel kahtlasem hoone.
No jah. Kui tol õhtul sinna läksime, olid mõtted endiselt samad. Kuidagi mittekutsuv on see välisilme ja see nimi. Minu jaoks. Edasi läks aga paremaks. Teenindus oli väga meeldiv ja professionaalne. Olnud ise ka teenindajana aastaid töötanud, ikka otsid ja ootad teatud kohtades naeratust või jälgid, kuidas miskit serveeritakse. Kõik oli väga kena.
Kui nüüd toidust rääkida, siis menüü tundus korralik. Kuigi meile ilmselt oli selleks puhuks midagi tavapäratut ehk kokku pandud, ega ei teagi täpselt. Esimene asjana toodi lauda juustuvalik puuviljaga, seejärel eelroog, milleks oli värske salat kitsejuustu ja peediga. Avastasin, et mulle kitsejuust ei meeldi, millest on tegelikult maru kahju, aga kõik ülejäänud maitses hästi. Pearooga pidime kahjuks väga kaua ootama (liiga kaua, tahtsin juba ära minna…), aga see oli ilmselt tingitud sellest, et inimesi oli väga palju (kuskil 70 ringis) ja igale ühele küpsetati part vastavalt nende eelistusele kas medium või well done.
Mina kui suur „My kitchen rules“ fänn, teadsin, et õigem oleks tellida medium. Reigo, kes töötas aastaid Kloostri Aidas kelnerina ja on palju väga-väga head toitu elu jooksul söönud, kinnitas seda. Part oli hea, aga ma ei tea, kas ma seda enam telliksin, sest enamasti serveeritaksegi parti magusa kastmega, nagu selgi korral, kirsikastmega ja mulle ei mekkinud see. Nii vähe arenenud on mu maitsemeeled. Aga pastinaagipüree ja sibulamoos, millega parti serveeriti, olid väga head.
Magustoitu me enam ootama ei tihanudki jääda, sest parampampaa, ma ei olegi veel kirjutanud… Annu jäi ju vanaema Evega koju ja kell hakkas juba kümme saama. Ega muidu ei olekski midagi sellest, aga kuna Annu põhitoit on ikkagi rinnapiim, siis pidin seda enne välja pumpama ja see pumpamine ei ole just kõige tulusam tegevus. Lihtsalt ei saa selle kolme päevaga nii palju, et võiks Annu terveks ööks kellegi teise hoolde jätta. Ja kui varem kui kolm päeva pumpama hakata, siis peaks ju sügavkülmutama piim hakkama, et see säiliks ja mul ei ole säilitusanumaid jne. Rinnapiimaasendaja mul on isegi igaks seitsmeks juhuks kodus olemas, aga ma pigem ei pakuks seda talle.
Igatahes, magustoit pakiti meile lahkelt kaasa. Selleks oli toorjuustukook Vana Tallinna koorelikööriga. Kõrvale pakuti ka sorbetti, aga seda me ei saanud, sest sellest ei oleks niikuinii midagi alles jäänud selleks hetkeks, kui me kodus magustoidu kallale saime minna. Kook oli hea ja inspireeris mind sama katsetama jõuludeks.
Ja siinkohal pean küll tõdema, et minu tehtud toorjuustukook tuli ikka palju parem. Juustukook on üldse üks imelihtne asi, mida teha. Samas on see mõnusalt rammus ja teeb meele alati heaks. Tegin neid suisa kaks, kuna meil oli kaks perekondlikku jõuluõhtut. Üks minu ema ja teine Reigo ema juures. Kiitust pälvisin mõlemal peol. Retsept, mille järgi koogi tegin, leiab siit.
Kui nüüd natuke sellest emmenduse poolest rääkida, siis oli see Reigo töö jõulupeo õhtu minu jaoks ikkagi natuke raske. Mitte et ma ei usaldaks Reigo ema lapsega. Absoluutselt ei ole asi selles. Ma lihtsalt olen vist nii ära kiindunud Annesse, et kuigi teoorias teeksin ma meelsasti palju asju ilma temata, siis reaalsus on ikkagi midagi muud. Nii ka tol õhtul. Kui oli ära minemise hetk, oli ikka raske küll uksest lõplikult välja astuda. Tunne oli selline nagu läheksin ära nädalateks.
Huvitav oli aga see, et Annu nii ei tundnud. Sel hetkel, kui Eve meile jõudis, olin Annu ära vannitanud ja ta oli uneks valmis. Plaan oli veel vaid natuke rinda enne anda ja siis minna. Mis aga juhtus? Annu keeldus mult rinda võtmast, vahtis vaid ainiti Evele otsa. Eve siis pakkus talle piima pudelist. Ja saate aru, Annu võttis. Nagu mis mõttes? Rinnast keeldus, aga pudelit võttis?! Minul aga rinnad suurest ärevusest või murest vms pakitsesid ja mul ei jäänud siis muud üle kui vaid välja pumbata. Tol hetkel pumbates sain kätte sama palju piima kui viimase kolme päevaga!
Selle võrra oli kergem ära minna küll, et Annu niivõrd hästi nii Eve kohaloleku kui pudeli vastu võttis. Sellegipoolest lasin Reigol vahepeal, pearooga oodates, neile helistada ja uurida, kuidas olukord on. Kõik oli rahulik. Kella üheteist ajal jõudsime koju ja muidu maganud Annu, ärkas, et meid tervitada. Sõi oma kõhu minu rinnast, mis jälle mõnusasti pakitses, täis ja magas tol öösel järjest KUUS tundi! Ütle nüüd siis, miks…
Perekondlikud jõulud möödusid vägagi mõnusalt. Suur üllataja oli Anne, kes oli väga mõnus ja leplik, istus igaühe süles, naeratas palju ja oli lihtsalt väga lahe kaaslane ükskõik kus või kellega me ka ei olnud. Seda rõõmu, mida need õhtud meile andsid, ei jõua sõnadega ära kirjeldada…
