Nagu ma juba eelmises postituses vist ka mainisin, mul oli sünnipäev. Ma ei ole kunagi oma sünnipäeva suureks pidupäevaks pidanud ega sel päeval reeglina suurt pidu teinud. Sel aastal läks aga nõnda, et ei tekkinud isegi sünnipäeva tunnetki mitte. Peaks ju sünnipäev olema selline päev, mil kõik pöörleb sünnipäevalapse ümber. Käid ja õitsed ringi, muudkui õnnitlusi ja lillekimpe vastu võttes.
On vist paratamatu, et ka minu sünnipäeval oli päeva tähtsaim inimene siiski keegi teine – väike Anne. Minu jaoks on tema praegu kõikidel päevadel olulisim ning kõik me tantsime siin tema pilli järgi. Seda enam, et täiesti kogemata ja planeerimata pidasin perekonnaga oma sünnipäeva 26. juulil, mis osutus kõikide lammaste pühaku Anne päevaks ehk siis Anne nimepäevaks!
Külalisi tuli kokku päris palju ja kuigi minagi päris kingitusteta ei jäänud, kogunes pakikesi rohkem siiski Annekesele. No eks nii mõnedki sünnipäevalised olid rohkem justkui katsikul, sest polnud pisikest ilmaimet veel näinudki. Ja kuigi Anne kingitusi näiliselt rohkem sai, tundub mulle, et suuremat rõõmu tundsin meist kahest siiski mina, sest nimepäevaline põõnas enamuse päevast. Kuigi inimesed talle tunduvad väga meeldivat - iga kord, kui ta kellegi uue süles on, venib nägu naerule:)
Peaks ära mainima, et meie väike Anne ei ole enam sugugi nii väike. Ühekuusena arstivisiidil käies selgus, et Anne kaalub nüüd üle viie kilo juba, täpsemalt 5230 grammi (sünnikaal 3800 ja haiglast ära minnes oli kuskil 3660 vms.) ja on pikkust juurde visanud suisa 6 cm! Päris kobe pontšik on ta küll oma voldikestega ja seetõttu vannitame oma Michelini-mehikest palavate ilmade tõttu iga päev. Tõele au andes tegime seda vist niigi. Annele vannitamine meeldib.
Ka Anne vanemad on arenenud – lugesin läbi raamatu „Nutt ja jonnihood“ ning mõistan nüüd Anne nuttu märksa paremini. Suudan seeläbi ka omaenda tunnetega paremini hakkama saada. Olen Annega ka vankriga jalutamas käinud (siiani ei ole väga julgenud, sest kukub kohe kisama ja lutti ta mul ei saa, et seda ette talle panna…) ja üsna edukalt. Umbes iga poole tunni tagant pean siiski tissi suhu toppima ja tal janu kustutama, aga siiski, edusammud. Lisaks märkasime üks hetk, et Anne röögib autos olles ainult siis, kui ta on tagaistmel üksi ja mitte kunagi siis, kui keegi ta kõrval istub. Nii et see mure sai ka lahendatud! Rõõmu kui palju selles nädalas, ma ütlen!:)
eveliiy