Kui keegi mulle kaks kuud tagasi midagi keisrilõikest rääkima hakkas, teadsin mina, et sünnitan kindlasti loomulikul teel – oli ju minu rasedus kulgenud ilma igasuguste probleemideta, kõik näitajad alati korras ja mina ise rõõmus ja rõõsa rase. Miks ma olekski pidanud mõtlema muule, kui loomulikule sünnitusele?
Eelmises postituses hõiskasin vist liiga vara, kui rääkisin, kui lihtne see rasedus on. Madikenil oli õigus – kolmandal trimestril vaegused alles algavad (loomulikult, kui sinu esimene trimester ei möödunud vetsupoti kõrval hommikuid, lõunaid ja õhtuid mööda saates).
Mina möödun täna 35. rasedusnädala verstapostist ning lõpuni on veel ainult üks kuu jäänud. Ja tundub, et just see viimane kuu saab olema ikka kõikse raskem, just vaimselt.
Kui ma kuu aega tagasi tavapärasel ämmaemanda vastuvõtul käisin, vaatasime, et laps istub tuharseisus – kenasti pea minu südame all. Arvasime tookord, et kuna aega on veel piisavalt, jõuab laps mitu ringi kõhule peale teha ning muretsemiseks pole põhjust. Sain mõned näpunäited, kuidas ise lapse ümber pööramist soodustada ning jäin ootama.
Sel esmaspäeval ämmaemanda juurde minnes aga teadsin ma, et laps pole end sugugi kusagile poole pööranud – istub täpselt selles samas asendis, mis kuu aega tagasi. Enne ultrahelianduri minu kõhu peale panemist ütles veel ämmaemand, et ma arvan, et see on tema tuhar, mitte pea. Ise aga mõtlesin, et siis olen ma ikka päris kehva tunnetusega tulevane ema. Ja mul oli õigus, laps asetses kõhus täpselt samamoodi, nagu kuu aega tagasi.
Edasi järgnes sellele ämmaemanda põhjalik tutvustus loote välisest pööramisest, selle riskidest ja õnnestumisvõimalusest. Kuigi “rohkem kui pooled pööramised õnnestuvad” ja mõningatel juhtudel seda teha ei saa (näiteks vett on liiga vähe) mind väga palju õnnelikumaks ei teinud, rahustas mind siiski maha tõsiasi, et meditsiinis on loote väline pööramine väga tavapärane protseduur, mis on nii emale kui ka lootele üsna ohutu. Siiski, võib selle protseduuri tagajärjel harvadel juhtudel alguse saada sünnitegevus, milleks ämmaemand soovitas mul ennast igaks juhuks valmis panna.
Kuna risk sünnituse alguseks on olemas, otsustasime pööramisega oodata kuni 36. nädala täitumiseni, et laps saaks veel areneda ning anda talle veel aega ise ümber pööramiseks.
Küll aga soovitas ämmaemand mul ennast vaimselt ette valmistama hakata ka keisrilõikeks, sest kui väline pööramine ei õnnestu või avastatakse, et seda pole võimalik sooritada, siis tuleb teha keisrilõige. Tuharseisust laste sünnitamine oli vanasti küll päris tavapärane, aga tänapäeval jääb ämmaemandate kogemus tuharseisust sündinute vastuvõtuga aina harvemaks ning ka komplikatsioonid võivad olla rasked.
Jah, ma tean, et keisriks tasuks nagunii ka valmis olla, samamoodi nagu tavapäraseks sünnitusekski, aga ma sain kabinetis olles nagu puuga pähe. See ei olnud ju minu ettekujutus meie lapse sünnist. Kui paljud naised maksaks terve haigla kinni, et keisriga sünnitada, siis mina, vastupidi, maksaks selle eest, et saaks ise sünnitada.
Ja nüüd ma siis siin üritangi endaga kuidagi leppida…üritan valmis olla kõikideks variantideks, ilma, et ma liialt kurb selle pärast oleksin ja loodan, et kõik läheb ikkagi lõpuks hästi – laps kas pöörab end ise ära või suudavad seda arstid ning mina saan loomuliku sünnituse kogemuse. Ja kui ei lähe nii, nagu ma loodan, siis tuleb keskenduda lõpptulemusele – minu väiksele armsale printsessile, kellega kohtumist ma meeletult juba ootan! Lõppude-lõpuks on kõige tähtsam ikkagi see, et laps oleks terve ning palju vähetähtsam tema ilmale tulemise viis. Ka mina sündisin keisrilõikega ning ei tunne, et oleksin millestki seetõttu ilma jäänud.
Kas kellelgi on kogemusi loote välise pööramisega? Millised tunded on teid vallanud sünnituseks ettevalmistamisel?
Anette, Emmede Klubi blogija
Mirjam
Sally Emmedeklubi.ee
Madiken, Emmede Klubi toimetus