Arenguetapid

Ausõna, mul pole õrna aimugi, millal mina esimest korda end keerama hakkasin, jalad alla võtsin või esimese sõna poetasin. Ma isegi ei tea, kas mu vanemad selliseid asju mäletavad. Minu jaoks ei ole see lihtsalt kunagi oluline olnud. See teadmine justkui ei anna mulle mitte midagi. Noh, ma mõtlen oma lapse kasvatamisega seoses. Lapsed on ju nii erinevad ja kahte ühesugust naljalt ei leia.

Milleks siis vaevata end pidevalt lapse arengu pärast põdemisega? Ma ei tea, milles täpselt asi on ja ma ei ole veel täielikult veendunud, et see lõpuni hea omadus on, aga ma absoluutselt ei muretse. Juba raseduse ajal oli see nii. Mul oli küll paha olla, jah. Kõhtki valutas teinekord. Vahel määris natuke. Kas ma läksin erakorralisse? Ei. Ma VÕIB-OLLA (kui mul oli meeles), rääkisin sellistest asjadest ämmaemandale korralise visiidi ajal. Aga siiralt usun, et mitte iga kord, sest raseduse ajal kippusin asju unustama. Ma ei tea, kas see on puhas õnn, et kõik vaatamata minu muretule suhtumisele hästi läks või mitte. Aga mis sellepärast enam muretseda.

Selline muretu suhtumine on edasi kandunud ka lapse kasvatamisse. Mäletan, et Anne päris esimesel elunädalal oli mul kerge paanikahoog, sest ta vaevles vastikute gaaside käes (nii vara) ja ma ei olnud veel (mõne päevaga) suutnud Anne nutuga ära harjuda. Sest beebid ju teatavasti nutavadki. Ja mitte ainult valust. Pärast seda konkreetset juhtumist aga ma ei mäleta, et ma üldse oleksin eriti enda pead millegagi seoses vaevanud. Kui siis ainult see magamise teema. Aga see on rohkem minu kui Anne teema. Anne on ju ise rahul oma magamisega, mina olen see, kes nõuab pikemaid unesid.

Ikka ja jälle aga satun Facebooki beebigruppides postituste peale, kus üks või teine emme kiitleb oma beebi saavutuste üle. Küll hakkas keegi kuskil keerama, roomama, istuma või ütles esimese sõna. Kusjuures, need on kõik näited juunikuus sündinud titadest. Võrdluseks - meie Anne keerab end ainult mõlemale küljele, aga päris kõhult seljale või vastupidi mitte. Ja ei ole sellist nägugi, et hakkaks. Rääkimata siis istumisest, roomamisest või selgelt sõnade hääldamisest.

Ja kas see teeb mulle muret? Noh, kui nüüd sada protsenti aus olla, siis mingi hetk natuke isegi tegi. Aga kas ma oleksin hakanud selliste asjade pärast muret tundma ka siis, kui ma ei loeks iga päev teiste juunibeebide tegemiste kohta? Ilmselt mitte. On ju inimlik enam-vähem ühevanuseid inimolendeid võrrelda. Kasvõi pikkust ja kaalu. On inimlik, ma ei vaja sellele kinnitust. Aga õnneks, ma suudan endale siiski teadvustada, et iga asi omal ajal. Seda võis mulle isegi mu rasedus mulle juba õpetada. Sündis ju Anne oma tähtajast suisa 15 päeva hiljem. Millal ta ilma meditsiinilise sekkumiseta oleks sündinud, kes teab. Võib-olla oleks uus maailma rekord sündinud ja Anne oleks ise hakanud tulema alles 370 päeva pärast eostamist (maailma rekord jäi kuskile sinnakanti).

Ma olen aru saanud, et beebi arengu puhul on oluline, et teatud asjad toimuksid iseenesest. Selles mõttes, et mõnd asja saab beebi endale vaid ise õpetada. Või noh, peaks endale vaid ise õpetama, ilma minu või kellegi teise sekkumiseta. Füsioterapeutide jutu kohaselt ei tohiks last igasuguste käimis- ja istumisatribuutidega „abistada.“ Kui ma veel rase olin, siis ikka vaatasin neid asju ja mõtlesin, et küllap ikka soetame. Ma ei osanud selle peale tullagi, et lastepoed võiksid müüa asju, mida tegelikult ei tohikski kasutada. Küllap nad päris vigaseks siiski ei tee, kasutavad ju neid asju siiski paljud, aga noh, ise ma ilmselt siiski neid siis ei osta.

Vaatamata sellele, et Anne ei ole teab mis rahulik laps võrreldes mõne teisega (näe, jälle võrdlen!), olen saanud kõik asjad tehtud ilma lamamistooli või turvahälli toas kasutamata. Tegeluskeskus on plika jaoks õnneks piisavalt huvitav. Ja televiisor on ka vahel abiks. Ma ei tea, kuidas teistel sellega lood on, aga Anne magab endiselt päeval päris palju. Mitte küll pikalt korraga, aga sageli. Ta ongi päris ärkvel ja aktiivne võib-olla tunnike-poolteist ning siis väsib, võimalusel jääb magama. See tähendab, et kui ma ta voodisse panen sel hetkel, ta uinub, aga kui ei pane, võib ka üleval olla, kuigi siis juba ainult minu süles. Ja kui ta magab, siis ka pool tundi kuni poolteist tundi, kuigi seda viimast pigem harva. Aga poole tunniga jõuab juba päris palju kodus ära toimetada.

Käisime Annega oma korralisel perearsti-lastearsti visiidil ka. Anneke kaalub nüüd seitse ja pool kilo ning on 66 cm pikk. Kuna plika on nüüd juba üle nelja kuu vana, uurisin ka lisatoidu kohta. Arst selgitas, et kui kaaluiive on korras, ei ole lapsel esimese kuue elukuu jooksul lisatoitu vaja. Aga ütles, et koduaia õuna võib ikka lutsutada anda, et uusi maitseid tutvustada. Mul on selle üle hea meel, sest ma naudin veel täiega seda, et Anne ainult rinda saab. Ei mingit soojendamist ega muud mäkerdamist. Lihtsalt tiss suhu ja valmis.

Millal teie lapsele lisatoitu pakkuma hakkasite? Millest alustasite?