Niisiis kätte oli jõudnud reede ning ma olin juba oma mõtetega juba ovulatsioonis... Laupäevahommikune OV test oli aga negatiivne- JÄLLE. Ma olin neid teinud päris palju enne seda, aga kuna ma ei olnud järjepidev, siis vahel viitsisin pissida ja vahel mitte- no mina mõtlesin, et need peavad olema praagid, sest mitte kordagi mina nendel triipu ei leidnud. Basaaltemperatuurgi oli veel mitu head järgnevat päeva olnud 36,6... aga vot pühapäeval see langes naljakalt 36,2 peale ja ma ise imestasin, et kas tõesti on siis mul peagi OV tulemas ja jääbki see 17ndale
Minu arvestuste järgi, kuna viimased tsüklid olid olnud 28 päeva, siis eeldasin, et see peaks olema sel kuupäeval :D Seda millal see tõeliselt oli... Mmmmm... kohe tsekkan Fertility Friendsist, millal see basaal tõusis mul... 18ndal... aga sellest teen juttu juba järgmises nädalas.
Igatahes Esmaspäeval läksin tõesti tülli eluskaaslasega- nüüdse lapseisaga :P No tema armukadedus tundus olevat üle mõistuse ning ma ei suuda seda taluda, kuigi olen nõus, et ka minu käitumine oli süüdi... aga kaljukits nagu ma olen ei andnud alla ja mees ei andnud ka ja nii me siis mossitasime kohe mitu päeva- üks magas ühes voodinurgas ja teine teises nurgas... Ja mina olin saanud kaks päeva oma OV-testidele triibud- no niii imeõrnad, aga mees ka nägi. Hehh, aga tegutsema me ei asunud, sest mõlemad olime oma põhimõtetes kindlad ja kogu lugu...
Foorumis kõik veel ütlesid, et küll te ära lepite, ma olin jälle seda meelt et mingu kukeseenele, mina selles süüdi ei olnud- tal on haigus, olin endas kindel. Ja näitasin talle isegi saadet „Suletud uste taga“ ja ütlesin, et kas see on aja küsimus, kui sina ka muutud selliseks, et ma ei tohi midagi oma elus enam teha.
Igatahes oli see nädal täis pingeid, aga ma elasin need vapralt üle... kuigi mitu korda oli tunne: „ Peatage maailm, ma tahan siin maha minna!“
Kasupojal olid probleemid koolis- üritasin mõelda igasuguseid võimalike lahendusi välja, kohtun kord kuus oma sotsiaalterapeudiga ning sellega tuli tunnikene lobiseda olukorda selgitada oma elus ja muud sada muret iga päev. Kõik tundus vahepeal üle pea kasvavat ja väsisin kõigest ikka sama kiiresti nii, et ei olnud mitte üks kord, kui kasupoeg tuli koolist ja küsis, et jälle sa magad... Njaaa... ja magasin nagu nott ja miski mind ei huvitanud...
Kõige põnevam oli see, et ma olin septembris täitnud sisseastumiskatseteks oma paberid ülikooli jaoks ja ühel toredal päeval tuli kaks kutset korraga... mõlemad olid teise ja kolmanda soovi põhised, ehk siis ma olin natuke õnnetu, et ei saanud enda suurimat soovi täita- tahtsin IT-d õppida... Kui päev enne 17ndat sain ka sealt vastuse... No siis ei olnud aega enam mõelda lapse tegemisele ega millegile- käisin elutoast-magamistuppa-magamistoast-kontorisse... nagu kass poegadega... Soomekeelsed raamatud kaenlas meenutamas keskkooli matemaatikat, keemiat ja füüsikat. Ei põnev oli... väga põnev- ma hakkasin siis vaikselt kohe juba shokolaadi sisse ragistama- mulle meeldib väga Daimi Marabou... hea hambaid teritada (loe: rikkuda)... käisin ostsin terve keskkooli arsenali kokku- kalkulaatoritest mallideni välja ja ise olin rahul... toad nägid välja nagu hullumaja... Ma mahtusin oma raamatutega igale poole- nagu kogu kolmetoaline korter oleks mind täis olnud... :P
Igatahes kolmapäev oli siis esimene päev, kui me mehega suutsime siiski ka intiimhetkedeks aega pühenduda ning tema veel peale armatsemist oskas mainida, et siit tuleb kindlasti pisike :)
Ma veel kirjutasin foorumisse ka, et vot kui tore, kui ei peaks üldse rasedustesti tegema ning mees oskaks koheselt öelda: „Kallis, nüüd sa ootad titat“ Igatahes oli tal õigus... ma ei tea, kas see juhtus siis või järgneva paari päeva jooksul, aga mu mees oskas seda ennustada... Ja peagi kuulete ka minu ettekuulutamist, sest nüüd hakkas tärkama ka minus lootus ja soov ning tahe, mis oli suurim, kui kunagi varem...
Aga üritasin enda mõtted suruda ka õppimisele- mis järgnevatel nädalatel olid ikkagi veel piinarikkad, kuna siis hakkas mul jälle unevajadus tõusma...
