Liisu raseduse blogi: 14. nädal, looteanatoomia.

Ei tea miks, aga minu arst kutsus mind looteanatoomiat tegema hiljemalt 14. nädalal. Tegelikult arvan ma, et kuna meil oli olnud viimane ultraheli 12ndal nädalal, oli ta lihtsalt seal juba midagi näinud ja ei pidanud vajalikuks pikemalt oodata. 

Juba päris päris alguses, kui ma esimest korda tundsin, et minu kõhus on keegi kasvama hakkanud, teadsin KOHE, et see on tüdruk. No lihtsalt läbi ja lõhki tüdruku tunne oli! Ühtäkki lihtsalt ei mahtunud mulle pähe, et me võiksime poja saada, kogu see helesinine maailm tundus täiesti võõras ja kõik roosad asjad nii omased. Tegin suuri plaane kleitide ja iseõmmeldud kaltsunukkudega, kirjutasin välja nimevariante ja imetlesin poodides lilledega sokikesi. Ja aja möödudes sai sellest juba põhimõtte küsimus, kuna nii ämm kui mitmed sõbrad ümberringi teatasid, et neile ikka millegipärast tundub, et tuleb poiss. Ämm saabus meile ükspäev külla eksootiliste kalkulatsioonidega, mis hõlmasid rasestumise kuud, vanust ja kuu seisu, ning teatas tähtsa häälega, et kindla peale pidavat poiss tulema, tema polnud kunagi varem kalkulatsioonidega mööda pannud. Nii, mõtlesin, nüüd peab juba trotsi pärast tüdruku saama!

Ja kui mul oli peaaegu 14 nädalat täis, läksime siis mehega koos ultrahelisse. Beebi oli paari nädalaga nii palju suuremaks kasvanud, et tundus, et ta ei mahu oma keskkonda äragi! Kõhuke oli suurelt ette kasvanud ja pea ka suurem. Ja siis küsis arst lõpuks meilt mõlemalt eraldi, kas ikka soovime sugu teada. Mees vastas muheledes, et tahab küll, aga et vist juba on paista... No ja ma ju nägin ka, et midagi seal justkui vilksatas üleliia, aga aju tõrkus seda sõnumit vastu võtmast ja küsisin arstilt kähku, et kumb siis on, mina ei saanud midagi aru! "Ikka poiss," vastas arst lahkelt, "poiss mis poiss!"

Kogemata olid mu esimesed sõnad selle uudise peale vandesõnad. KUIDAS see võimalik oli? "Kas te olete ikka täiesti veendunud," küsisin arstilt hämmeldunult, "kas see ei või olla ikkagi äkki mingi tüdruku kehaosa?!" Arst näitas beebit nii- ja naapidi ja oli endiselt täiesti veendunud, et tegemist on poisiga.

Kuna ma olin meie beebi oma peas nii kindlalt tüdrukuks kujutanud, siis ma võin päris ausalt öelda, et korraks oli südames pettumus. Mida ma ometi poisiga peale hakkan! Mul ei ole kunagi nokut olnud, ma ju ei tea, kuidas üldse poisi eest hoolt kanda! Kuidas ma temast mehe kasvatan, kui ma ise olen naine?! Kleidid ja nukud ja patsid tunduvad ikka nii tuttavad ja turvalised! 

Kui radioloogiakliinikust välja läksime ja mees tagasi kontorisse sõitis, jäin oma mõtetega üksi. Helistasin kohalikule sõbrannale, ma lihtsalt pidin kellegagi rääkima! Ma teadsin, et tema oli esimesel korral just nii väga poissi tahtnud, aga sai tüdruku. Küsisin talt, kas pettumus oli tõesti nii suur? "Noh," vastas sõbranna, "esimesed kolm aastat üritasin talle poiste riideid selga panna, aga tema eelistas alati roosat. Ja litreid. Ja siis ma andsin alla."

Oeh. Kolm aastat?! 

Paari tunni pärast rahunesin ma aga täiesti maha ja sain aru, et mul ei ole tegelikult üldse eelistusi (või kui, siis ainult õige pisut!). Et see oli rohkem mu valevorstist sisetunne, mis oli mu mõtted juba nii kindlaks kujundanud, et tekkis pettumusmoment. Aga enne rasedust mäletan ma päris täpselt, kuidas me sel teemal abikaasagagi vestlesime ja mul oli täitsa ükskõik, kummast soost beebi saame, kui ta ainult terve ja rõõmus on! 

Koju jõudes võtsin oma tüdrukunimede nimekirja lahti. Olin viisakuse pärast sinna mõned poisinimed ka lisanud, vaatasin need üle ja kritseldasin paar uut varianti juurde. Ja siis läksin internetipoodisesse poissbeebide riideid vaatama. TEGELIKULT on see päris tore! Tegelikult on mu abikaasa elu aeg unistanud, et oleks lõpuks keegi, kes temaga koos jalkat vaataks, rulaga sõidaks, palli mängiks ja jooksmas käiks. Tegelikult on ta juba praegu maailma parim isa, abikaasa ja eeskuju. Tegelikult on poiste riided päris armsad! 

Järgmisel päeval kompasin ettevaatlikult abikaasaga piire - et täpsustada, kuidas ikkagi meesolevust õigesti üles kasvatada ja kuidas meie kummagi eelistused selles osas on. Nukud - ei, traktorid - ei, paadid, jah! Kaisukaru - jah, mängujänes - jah, klotsid - jah. Oma toa korraspidamine - jah. Kiikhobu ja puidust jalgratas - jah. Sinised riided - ei. Jalkasärgid, minu meelest on need õudsad, aga siinkohal tegin mehele järeleandmise, olgu siis. Huh, kõik klappis. Turvalisem tunne hakkas! Ma saan sellega hakkama! Ja tegelikult ongi kift, kui meie järgmistel lastel on vanem vend!

Tänase seisuga jookseb meil raseduse 15. nädal. Ikka veel on imelik oma beebile osutada kui meessoost isikule, kui ma satun temast võõrkeeltes rääkima. Ja vist õige pisike osa minust ei usu seda ka päriselt enne, kui me poeg me kätel on. Aga meil on juba kindlamad nimeplaanid ja ma olen beebikleitide vaatamisest loobunud (ega kurvastagi selle üle!). Kui ägedaid pisikesi salle, mütse ja kampsuneid väikemeestele tehakse! Otsustasin, et õmblen viimasel trimestril oma käega beebile tema esimese kaisukaru. Traksipükstega.